Vana lõppes peoga, et uus saaks alata.

Selline meie elu kord juba on. Iga lõpp on millegi uue algus. Nii ka jahimeestel, kellel veebruari lõppemine ja märtsi algamine tähistavad üleminekut ühest hooajast teise. Kuid et uuega algust teha, selleks tuleb eelnevalt maha pidada üks korralik pidu. Et jahiõnn ka uuel ajastul säraks.

Oleme juba kaheksandat korda oma tähistamisega Marta Loviise peopaigas. Ja tundub, et selleks paremat kohta leida pole üldse võimalik. Kuna jahimehed on väga konservatiivne seltskond ja peavad traditsioonidest kõvasti kinni, siis ilmselt jääb nii ka edaspidi.

Ka bussi sisenemisel esimene lonks vahuveini otse pudelist on kestma jäänud tava. Bussipileti ostmise asemel.

Kohalejõudmise elevus on boonuseks peotunde tekkimisel.

Mine tea, kuidas kogu see värk lõpeb. Timo lülitab igaks juhuks Huntlocki tööle, siis on kindel, et juhtugu mis tahes, leitakse mind alati üles.

Kaido meeled on ülevad. Juba varasemast on teada, et midagi vingemat kui jahipidu pole siit ilmast loota. Aga pidu tuleb teha ka enda hinges, siis on kõik rahul.

Kui laua taga on kohad leitud, tuleb traditsiooniline avakõne seltsi esimehelt Aarnelt.

Kiita said kõik, kes selle suurepärase hooaja kordaminekuks ja kohustuste täitmiseks oma panuse andsid. Aga kes teab, mitmendat korda juba, saavad valitud tegelased tunnustatud tänukirja koos kitseviiuliga. Sel aastal said laureaatideks väsimatud koertega ajuskäijad Marcus Mesila ja Viivika Liidemaa. Küttidest said tunnustuse hooajal suurepärase tulemuse teinud Erich Suurpere ja Jürgen Tamm. Viimase tunnustamisel mainiti ära ka see, et mees on valmis alati koos Apolloga välja tulema kui kellelgi üksi jahti pidades tabamuse saanud loom kohe maha ei ole jäänud. Igati tegus mees ja meelespidamist väärt.

Markus ja Viivika peavad saadud tunnustust jagama ka oma truude abilistega.

Kui esimesed tervisenapsid ja maiustamised laua taga tehtud olid, asus positsioonile pillimees Taniel Vares. Nagu edasine näitas, oskas see mees kogu seltskonna otskohe pöördesse ajada.

Mõned sekundid lugu ja kogu seltskond oli nagu üks mees tantsupõrandal.

Iga abikaasa teab, et just tema mees on seltsi parim kütt. Seda tunnustust nad hetkel oma kaasadele jagavad.

Et kogu õhtu ainult tantsimisele ei kuluks, andis Toivo paljujalgsele seltskonnale puhkuseks väikese mälumängu. Kes teab, kes ei tea! Ometi juhtus nii, et mitte keegi ei võitnud ega kaotanud. Selgitati välja vaid parimad, kelleks osutusid kõik võistkonnad. Ükskõik, millisele positsioonile nad jäid.

Ain arvab, et koos kaasaga pidutsemine - see on maailma üks edasiviivamaid jõude.

Peebule ei tulnud mõttessegi, et peaks koju jääma. Näha oma kaunist naist peol on ikka hoopis teine tera kui igapäevatoimetuste juures.

Riivol ja Annelil käis väike test, kas kodus ikka kõik kontrolli all on. On-on, hea, et kaasaegne elektroonika seda kõike võimaldab.

Talendid avanevad alati ootamatult. Aegajalt kutsus pillimees kedagi seltskonnast karaokele ja ühel hetkel astus julgust kogunud Bert Lepik mikrofoni juurde. Siis saime teada, millise suurepärase lauluhäälega meie jahikaaslane on. Pane või pillipunt kokku, solist on juba olema! Leiduks vaid neid, kes muusikat teha oskavad.

Edasi tuli etteaste Tantsud tähtedega. Inimesed, kes ka pidutsemist võtavad sama tõsiselt kui jahipidamist, on tähtede nimetuse täiega ära teeninud.

Küll mul on ikka vedanud. Sellised sõnad tulid Olavi huultelt kui ta oma pead õrnalt Kersti õlale toetama asus.

Sellel pildil olevat olukorda võib võtta nii või naa. Kas võeti vastav poos sisse pildiaparaadi lähenemise tõttu või aeti midagi sassi.

Siiski oli kõik kontrolli all. Seda kinnitasid mõlemad härrasmehed oma pöialdega.

Kärla Jahimeeste Seltsi ühise eesmärgi nimel ... isegi meie vahele jääv post ei muuda midagi.

Seda ülevat meeleolu, mis majas kestis kuni varajaste hommikutundideni, ei jõuagi kõike kirjeldada. Tantsurevüü jätkus hoogsalt, seltskond oli häälestatud ainsa eesmärgi - pidutsemise - lainele.

Kuni jõudis kätte aeg, mil Jarmuti tüürimisel buss taas treppi sõitis. Jäi soovida vaid UUTE KOHTUMISTENI JAHIRADADEL ja küllap siis tuleb ka vähemalt sama vinge pidu kui äsja lõppenu oli. Tänud kõigile, kes asja kordaminekuks oma panuse andnud olid!

Selle toreda õhtu jäädvustamiseks andsid oma parima Kristel Hani ja Arne Saagpakk. Teda toetasid ka Rain Mesila ja Neeme Õige. Aitäh teilegi!

AGA KINDLASTI KOHTUME VARSTI! MILLISTEL ASJAOLUDEL, SELGUB SIIS KUI MISKIT ON VÄLJA KUULUTATUD.

Kuum värk vajab jahtumiseks pisut aega.

 Kõik me teame, et ei aurumasinat ega martäänahju saa seisma panna äkitselt ja ühe käeliigutusega nagu automootorit. Peab andma aega tagasi tõmbumiseks. Nii juhtus ka meie jahipidamisega kui üks väiksem osa meie seltskonnast otsustas jahutamise enda ülesandeks võtta. Nimelt leppisid nad kokku, et peale tormilist hirvejahti tuleks veel liigutada, sest kuidagi imelik on järsku ühel laupäevahommikul koju jääda. Kui see ise veel kuidagi üle elada, siis koeramehed Madis ja Jürgen arvasid, et sellist äkilist pööret ei suuda nad küll Smookile ega Apollole selgeks teha. Sama häda vaevas ka meie teenelist ajumeest Otti. Sedasi see värbamine käima lükati, kokku saadi üheksateistkümnene punt. Tee metsa on ju lahti alati!

Mõtles siis ka blogi, et äkki polegi õige kohe pauguga asi sahtlisse panna ja seetõttu sai lugu osalistelt välja lunitud. Selle pärva seiklus sai siia kirja tubli küti Kristel Hani pilgu läbi. Kokku tabati kaks kärssnina, teise võttis maha kogu hooaja vältel suurepäraseid tulemusi teinud Erich Suurpere.

Selle seahinge teekond taevastesse padrikutesse sai alguse siit langilt. Maisem osa tuli toimetada jahimaja jahekambrisse.

Foto: Arne Saagpakk

Meie tänane päev oli täitsa tore, nautisime lund, suurepärast ilma ja seltskonda.

Hommikuse luure tulemusel leitud notsu jälgedele kupatati Madis Smookiga ning Ott taustajõuks kaasa.. teisest otsast läks Jürgen Apolloga appi. Sead olid igatpidi trikitanud ja jälgi segand. Aga kui lõpuks need kärssninad üles leiti, läks neil jalgealune tuliseks. Tiirutasid mis tiirutasid, aga ninapidi nad meid vedasid, pääsesid nii, et vahele ei jäänud . Sealt metsast samade jälgedega järgmisse tükki, aga seal neil nõnda hästi ei läinud. Saagiks sai 2 notsut: Kristel ja Erich said püssid paukuma. Edasi peeti uus plaan ja Madis ning Jürgen kontrollisid paar teed üle ja mindi jälle metsa. Sealt läbi rassitud, sead jooksma saadud, aga siiski jäid sead peale, tegid sääred  Egas siis oli veel otsustamise koht - ahh, teeme ühe veel, tegime, saaki ei saanud aga stepselninad saime jälle liikuma, mitte ei õnnestunud neid torude ette saada. Seega sead ruulisid ja meie saime osa, ei tohi ju ahneks minna! Täname Dianat tänase päeva eest ja toredat seltskonda 

UUTE KOHTUMISTENI!

Lõpupauk kirjas!

Ehkki eelmisel jahipäeval tõmbasid hirvepullid meid niipalju kui said ja päev jäi saagita, ei läinud hooaja viimasel päeval just nii kehvasti ka. Ometi tillitasid nad meid ka seekord, sest nähti ikka väga uhkeid kroone võpsikus jooksmas. Paraku naha augustamisest nad pääsesid. Tundub, et ulukid on vägagi õppimisvõimelised, nad justkui näeks meie taktika läbi. Loomulikult teeb jahimeestele rõõmu, et nii mõnigi sarveuhkus metsa alles jääb. Järgmiseks hooajaks on trofeed veel uhkemaks kasvanud, samas on alfaisased need peamised tegijad haaremite pidamisel. Kust ikka elujõulisi põlvkondi juurde tekib kui mitte neist. Aga jahipäev ise algas nagu paljud eelmisedki, kui mitte arvestada sellega, et metsas rassijate seltskond oli kuidagi kokku tõmbunud. Aga juba koolis sai õpitud, et külmaga tõmbuvad kõik asjad kokku peale vee, mis kipub külmudes hoopis paisuma.

Üsna raske oli välja mõelda, kus need sarvikud küll elutseda võivad. Ometi tuleb nad üles leida.

Selle hommiku hirvejaht algas meie jaoks kingituse saamisega. Seltskonna ette astus meid päris sageli külastav Pärnumaa mees Roman Uibo, meie hiljutine kuldikihva medalimees. Ta avaldas kahetsust, et tookord polnud võimalik oma Kärla maadelt kütitud hiiglasest kulti ära kaaluda. Nii võttis ta nõuks koos enda kaaslaste Hannes Viiberi ja Asser Soometsaga tuua meie jahimajja see vajalik tarbeese. Loomulikult võtame kõik kingitused suure heameelega vastu.

Aga talv on tulnud, seda peab tõdema. Lumi küll suht pisku, aga pildi valgeks teeb. Valge taustal on võimalik ka ühtteist paremini märgata.

Jacpot on segaduses...  Aja neid põtru metsast välja palju tahad,  kütid ei tee väljagi!

Kuna põder kaubaks ei läinud, tuli külavahele koguneda ja aru pidada.

Lahutamatud jahikaaslased ja täpsuslaskurid Janis Niit ja Peep Kuus: Eks vaatame, kas jahijuhatajal on nii palju oidu, et meid õigesse hirvemetsa suunab. Ega meie pea ka oma teadmistega ta elu kergemaks tegema. Las mõtleb ise.

Leia pildilt jahikoer! Zera on kaval. Peale oma peremehe ei anna ta end kellelegi kätte. Kui just põlvili maas või lausa kõhuli olles ei paluta.

Lõpuks jõudis kätte see kauaoodatud hetk. Kõlas lask ja tulemust said kuulda kõik kui Tiit Kuus andis raadioeetrisse oma lakoonilise sõnumi: Pull kukkus!

Kõik tundsid kergendust. Hirvehooaeg ja ühtlasi kogu 2024/25 ühisjahtide periood sai lõpu. Oli viljakas aeg, tooteid jätkub kõigil jahilistel nii oma perele kui sugulastele-sõpradele kinkimiseks. Hakati tegema ettevalmistusi Jahilossi poole liikumiseks, sest rohkemat loodusest seekord võtta ei tahetud. 

Korraga tundsid kõik, et on selle viimase saaklooma tegemises väga suured panustajad. Kõigepealt muidugi need, kes aitasid ära teha metsastöötlemise. Edasi järgmised, kes saagi tee äärde tirisid. Toivo oli uhke, et just tema sai tublist hirvekütist pildi teha ja viimast tirimist pandi toime tema autost võetud köiega. Ragnar ja Arne olevat enda sõnul ajus olles vahepeal lausa jahikoerteks ümber kehastunud, et kõige suuremat lärmi teha tohiks. Ja loomulikult Jarmut, kelle kastikas lõppsaagi jahimajja toimetas.

 

Edasi järgnes tegevus, mis meie majas esmakordne oli. Kui Roman oli lõpetanud veerandtunni pikkuse kaalu kasutamise instruktaaži, mindi uut riistapuud katsetama. Et kas ikka töötab ja ei ole nii ühes suunas kallutatud nagu Eesti meedia. Kui ikka saad teadmise, et riist töötab, tekib tulevikuski soov oma saak kaalu külge riputada.

Huvilisi uue riistapuuga toimetamise juures jätkus.

Viimase saagi rümp koos nahaga näitas kaaluks 99,5 kilo. Napilt alla saja nagu üks paraja õllekõhuga jahimeeski! See number sai teadmiseks võetud.

No ega lõpu tegemine võinud jääda ilma maksa praadimiseta. Ehkki seda rituaali peetakse meie seltskonnas meeste pärisosaks, siis seekord mindi üle teemale: Naised köögis. Kõik pidid tõdema, et Kristel sai selle tööga sama hästi hakkama kui varasemadki katsetajad. Või isegi natukene paremini. Kõlas ka arvamusi, et edaspidi võikski see jääda tema tööks. Kas nii läheb, näitab aeg.

Hooaeg on ka seda näidanud, et nn vanameeste pink töötab täiega. Hetkel sellel aega veetvad punapõsksed Bert ja Peep on mõtetes juba järgmise hooaja juures ja kutsuvad teisigi tulevikus ühisjahtides osalema.

Nonii, ongi käes aeg, mil blogi ei kutsu enam kohtuma jahil. Ometi ei tähenda see seda, et metsades ulukite toitmist ja vaikselt omaette nokitsedes metsseajahti ei peeta. Kuni selleni, et taas kõik kokku hõigatakse. Ilma valikuta tänusõnad kõigile osalejatele! 

Meeldetuletus veel siinkohal, et sarvekasvatajad ja järeltulijate ilmale kandjad hakkavad üha enam tundma vajadust mineraalainete järele. Selleks laeme kõik oma soolakud värskete kividega! Ja veel see, et suures enamuses on meil jahitunnistuste pikendamine ees. Nüüd saab seda teha juba elektroonselt mõne näpuliigutusega! 

Viimase ühisjahi hetki jäädvustasid Neeme Õige, Kristel Hani, Tiit Mägi, Arne Saagpakk ja Toivo Vaik.

Blogi jääb nüüd mõneks ajaks vait ja teeb suu lahti või paneb mõne pildi välja vaid siis kui selleks mingi vajadus tekib. Aga jälgige meid ikka, mine tea, millal midagi uut välja ilmub!

KAUNIST KEVADEOOTUST KÕIGILE!

Hooaja viimane hirvejaht tulekul.

 Aeg on oma töö teinud, jahimehed samuti. Oleme viimase hirvejahi künnisel. Mõned pildid eelmisest jahipäevast. Hommikusest arutamisest ja looduses toimuva märkamisest.

Nagu näha, pole kevad enam kaugel. Pildid Kristelilt, Viivikalt ja Riivolt.

Viimaseks hirvejahiks koguneme 15.veebruaril kell 9.

KOHTUME JAHIL!

Veebruar narrib talvega.

Veebruari esimene päev lasi maha paari millimeetri paksuse lumekihi. Justkui jahimehe narrimiseks. Eks minge ja vaadake, kus need ulukite jäljed on! Loomulikult pole sest kasu, sest vahetult enne kogunemist sadanud valge pulber oli paari tunni pärast kadunud. Õnneks polnud jahikirg meid jätnud, hommikurivisse sai 30 inimest ja viis jahikoera. Kõik omad ja kodused seekord.

Hommikust sõbrad! Puistasin siin teile pisut valget!

Mõttekoda pandi tööle. Iga pea pidi pakkuma vähemalt ühe mõtte, kuidas ja millisest paigast võiks jahipäeva saagiga rikastada.

 

Sarapuu võttis jahiseltskonna vastu pikkade urvasorudega.

Hommik algas soodsa ettetähendusega. Kes usub, kes mitte, aga elu on näidanud, et siis kui esimene aju saaki ei anna, on edaspidi lootus suurem. Rõõmustas see, et jalutamas nähti põdramammat koos priske mullikaga. Ilmselgelt on esimeselt loota juurdekasvu. Põtru nähti päeva jooksul veel. Soliidsed ja rahulikult kulgevad metsakuningad, ei häiri neid ajujahi lärm ega ringi saalivad autod.

Mis muidugi omakorda jahipäeva raskendas, oli see, et hirvedest võib küttida veel ainult pulle. Samas on meil pandud kriteeriumid, milliste sarvedega pulle küttida võib. Suurem lootus oli metssigadel, ehkki ka siin oli mõeldud rohkem järelkasvu laskmisele, kuna kõik looduses elavad emased ulukid on praegu järelkasvu ootel. Selle päeva jahijuhataja Aarne Mesila oskas siiski mehi viia õigetele radadele, mis ka tulemuse tõi.

Rain Mesila on kiire pööruga mees, kes jõuab igale poole. Kütiliinile või koos oma Mörriga ajusse jooksma, kus aga vaja.

Ragnar Kane on meie hulgas esimest aastat ja alles õpib meie traditsioone järgima.

Priit Kuus on mees nagu orkester. Teab täpselt, millise noodi järgi toimida. Vastavalt sellele, kus kohas ajujaht toimub.

Ei jäänud vennast maha ka Tiit Kuus. Pihta sai esimese pauguga, ent võimas loom tormas edasi. Appi läks talle Jürgen Tamm ja läbimõeldud taktikat rakendades saak ka rajalt maha võeti. Medalilootus täiesti olemas. Jürgen jõudis vahepeal teha ka päeva ainukese metsseasaagi.

Selliselt jahiveebruar meil algaski. Nuriseda igatahes põhjust pole. Neli hirvepulli ja metssiga - mida veel loota olukorras, kus jahipaigad juba mitmeid kordi hooaja jooksul läbi kammitud ja valiklaskmine maksimumi peal. Pilte tegid Kristel Hani, Tiit Kuus, Henri Viskus ja Toivo Vaik.

Me üritame veel. Selleks koguneme 8.veebruaril kall 9 jahimajja. Küttimiseks jätkuvalt hirvepullid ja metssead.

KOHTUME JAHIL!