19.1.26

Vaev nähtud, töö tehtud ja tulemus tuli varem kui oodatud.

Eelmisele nädalavahetusele mindi vastu teadmisega, et küttida tuleb veel vähemalt seitse hirve ja sama palju metssigu. Nii palju oli puudu meile ette pandud kohustuse täitmisest. Ehkki me mahtusime juba vabalt lubatud kõikumise piiridesse, oli ikka kindel tahtmine teha asi lõpuni. Tulemuse tegemises keegi ei kahelnudki, sest hirvejahi lõpuni jäi paar päeva vähem kui kuu, sigadel pea kuus nädalat.

Kogunemine näitas, et tahe oma töö ära teha püsis endiselt kõrgel.


  








Ilm oli mõnus, pisut nagu teistlaadi kui oleme igal hommikul harjunud nägema. Kraadine miinus koos jäävihmaga tekitas küll maanteedele libedust, kuid puudele langenud valge härmakord tegi omakorda vaated ilusaks. Nii kauniks, et isegi võsapadrik tundus talvise võlumaana. Teede libedusest jahimeestel eriti probleemi polnud, sest liiguti peamiselt metsade vahel, kus lumi tõrjumata ja selle tõttu klaasikord tekkimata nagu siledaks lihvitud maanteedel.

Ott, meie tagala ja taustajõud on kohal, see annab julgust kõmmutada mistahes pärapõrgus


Justkui härmalõngad, ometi oli see imeõhuke jääkiht, mis kõikjal.



Hirvede puhul jäi põhimõtteks, et lehma rohkem ei küti. Laupäev algas kohe intensiivse kõmmutamisega. Taivo Villak oli nii kõva mees, et tegi kolme järjestikuse pauguga ka kolm saaki. Ise  kirjeldas ta asja selliselt, et kõigepealt jooksis välja üksik hirvevasikas, kes sai maha võetud. Siis tulid järjest kaks lehma vasikatega. Ühe vasika jõudis ära lasta, teine pääses koos lehmaga metsa. Siiski tulid nad hetke pärast tuldud teed tagasi ja nii sai ka kolmas vasikasaak tehtud. Üpris haruldane jahiõnn, pole midagi öelda. Tubli kütt igatahes! Kahjuks ei ole neist hetkedest jäädvustust.
Selle päeva metsseasaagi tegid Riivo Mesila, Martin Leedo, Madis Mets ja Hannes Viiberviimane võttis koguni kaks hinge. Kõik nii tagasihoidlikud tegelased, et mitte keegi pole oma hetke pilti võtta lasknud. Aga ka hirvesaagi sadu jätkus. 

Seda saaklooma tabas esimesena Riivo Mesila. Lask oli täpselt südamesse, ometi suutis loom veel nii palju liikuda, et teise tabamuse saatis talle lisaks Kaido Teär .

Olukord, kus pildile jäi mingil põhjusel teise lasu tegija üksinda. Aga see polnud veel kõik. Jaht kestis edasi ja veel üks pildita tabamus, mille tegi Tiit Kuus. Jällegi hirvevasikas.

Ka seekord oskas Neeme Õige olla õiges kohas. Tasuks saakloom.

Laupäeva lõpetas Ragnar Kane, kes küttis meil "jämejalaks" ristitud hirvepulli. Peas kandis ta üsna uhket trofeed. Hüüdnime oli loom pälvinud esijala tõttu, mis oli teisega võrreldes palju kopsakam. Laskevigastuse moodi igatahes see välja ei näinud. Kuna ta elupaik oli suurele maanteele lähedal, võis olla tegu liiklusõnnetusega, mida oli vasikapõlves kogetud. Ta oli varemgi samas paigas meie küttide vaatevälja sattunud, kuid iga kord osanud pääseda.

Kuna laupäeva õhtuks oli kogu hirvevägi meil kütitud ja puudu oli vaid kaks sigudikku, siis võis arvata, et pühapäeval kogunev seltskond on kokku tõmbunud. Aga võta näpust, kuidas sa saad koju jääda kui teised ometi ju lähevad! Et päev ei läheks raisku pelgalt kahe metssea tagaajamise peale, lubas jahijuhataja lisaks veel küttida hirvevasikat ja lühikeste sarvedega pulkpulli. Väike ülelaskmine populatsioonile kahju ei tee, selle teadmisega mindigi metsa.
Jällegi tehti saaki. Esimesest ajust küttis Pasi Tolvanen metssea. Uueks ajuks koguneti karjääri juurde, kus meid üllatasid keskkonnainspektorid. Tuli ette näidata kõik see, milleks kontrollid metsa tulnud olid.

Kõige põhjalikumalt raputati muidugi jahijuhatajat Arnet. Tema vastutada oli lisaks kõigele muule ka jahipäeva dokumentatsioon.

Jahirelvi ja jahikoerte dokumente kontrolliti pisteliselt. Eks igaüks palus salamisi mõttes, et ehk just temal tuleb oma asjad ette näidata. Põnev ju!

Resümee: asjad korras, veelkord rõhutati jahiohutuse nõudeid ja sooviti head jätku!

Pühapäeva saagi tegijad olid veel Timo Jõeäär ja Rain Mesila kumbki kahe hirvega. Hirvevasikaga sai maha ka Priit Kuus.

Rain ja Timo olid need õnnelikud, kelle lähedusse sattus üks pilditegija.

Üle puhtaks raiutud elektriliini trassi sörkis üksik põder. Tema juba teab, et kogu see melu ja jahikoerte klähvimine pole põtradele mõeldud. Vaatamata päevarahu rikkumisele oskas ta jääda soliidseks.

Oligi käes aeg saak kokku korjata ja jahile joon alla tõmmata. Kogu hooaeg oli olnud edukas, kohustused täidetud ja kõigil meeleolu hea. Kindel on see, et mingil moel jaht ikkagi jätkub, sest hooaeg pole veel lõppenud. Ilmselgelt mõni kärssnina ikka kellegi toru ette jääb, seda näitab ka varasem kogemus.

Jahikülalised Jaanus, Rene ja Joel tänavad Arnet igakordse sooja vastuvõtu eest. See tänu laieneb kogu meie seltskonnale, sest vanu jahisõpru võtame me alati rõõmuga vastu.

Ave Viiber oli juba pikemat aega kogenud, kuidas tema kaasa Hannes iga väiksema kutse peale koos koertega otsekohe Saaremaale tormab. Seekord tuli ta Kärlale vaatama, mis siin siis nii ligitõmbavat on. Nende kahe päeva kokkuvõtteks andis ta teada, et nii ägeda seltskonnaga liitub ta uuel hooajal esimesel võimalusel. Muidu alati rahulolev Hannes aga näitas näpuga pilti tegeva Toivo suunas, et vaata sa mees ette, mida sinna blogisse jälle pistad.

Selle korra pildid saatsid Kristel, Tiit M., Arne, Toivo, Rain ja Ragnar.

Mida kokkuvõtteks öelda? Seda, et kõige suuremad tänud meie juhatusele ehk neile, kes meie asju korraldavad. Arne, Jürgen, Aarne, Sven ja Priit! AITÄH!
Samuti kõigile küttidele, ajajatele, jahikoerte pidajatele, kes te viitsite!
Ka taustajõud Ott, kes sa meie langenud saagi oled kõige võimatumatest kohtadest välja toonud ja igal vajalikul juhul abikäed külge lööd, ole tänatud!
Kristel, Ive ja Viivika, kes te lisaks koertega metsas rassimisele hoolitsete selle eest, et iga jahipäeva õhtul maja puhtaks saab. Samas oskate koristamisse kaasata ka kõiki mehi, kes teile majas liikudes jalgu jäävad! Ikka tänuga!

Blogi paneb nüüd korraks oma väravad kinni ja võtab väikese puhkuse. Mis aga ei tähenda seda, et kui miskit uhket esile kerkib, ei võiks neid taas pisut paotada. Seetõttu jälgige meid ikka, sest mine tea, millest te vastasel juhul ilma võite jääda.

UUTE KOHTUMISTENI!

12.1.26

Külma, tuisku ja tuult trotsides.

Laupäeval oli esimene ehtne talvine jahipäev. Ei meenugi hästi, millal olid pakane, põhjatuul, lumesadu ja tuisk korraga jahimehi pitsitamas. Justnagu proovides, kas saab selle seltskonna metsast koju või mitte. Aga nagu teada, pole mõtet ilma süüdistada, vaja on tähelepanu pöötata oma varustusele. Suurem osa seltskonnast pidas siiski päeva lõpuni vastu, ka saaki sai tehtud.

Õues on kuradikuradi külm.


 







Rivis oleku hetkel tundus, et pole hullu midagi, täitsa tavaline jahiilm.


















Jahijuhataja Priit Kuus luges sõnad peale ja mis muud kui päevakäskusid täitma.

Üks pisike anomaalia oli siiski veel. Nimelt oli rivistuse vanameeste osa korraga uute inimestega täienenud. Kas oli see tingitud rivi hõredusest või oli sel pistmist aastanumbri muutusega, kes seda teab. Päev näitas siiski, et tegemist oli ajutise nähtusega.

Meie peamised eesmärgid hooaja lõpuperioodil on metssigade arvu vähendamine. Pole meil kellelgi vaja seda katkulainet, mida oleme juba kord tunda saanud. Nagu eesmärk, nii oli esimene saak metssiga. Ja pole üldse raske ära arvata, kes saagipäeva alustas.

Rain Mesila, kes siis veel! Truu abilise Mörri osavõtul.

Vahepeal toimus veel nii ühte kui teist, millest pole aga tõendusmaterjali välja panna ning uskuma peab seda, mis kirjas. Järgmise metssea võttis rajalt maha Jürgen Tamm, samas oli tema ka see, kes lõpetas hirvega, millele oli esimese tabamuse teinud Erich Suurpere. Tuul koos tuisuga üha valjenes, ooteaegadel oli näha rohket mootorikütuse põletamist, teadagi on autos istudes mõnusam. Pehmel istmel nina soojaks ja taas tegudele!

Oleme varemgi maininud, et meil pole põhjust jahimeeste järelkasvu pärast muret tunda. Ajajana koos koertega päevade viisi metsas ringi tuuritades on Karl Mathias Mesila ühtteist juba selgeks saanud. See metssiga siin pildil on tema saak koostöös Mörri ja Porkaga. Ka õpetussõnad isalt on kenasti meelde jäänud. Noorele tegijale saab soovida vaid jätkuvat visadust!

Noor jahimees koos oma saagiga.
Pilte tegid Kristel, Riivo M. ja Toivo.

Nüüd on siis aeg nii kaugel, et kuulutame välja selle hooaja viimase kahepäevase jahimaratoni 17. ja 18. jaanuaril. Jahilossi juurde koguneme mõlemal hommikul kell 9. Koertega osaleda soovijad võtku eelnevalt ühendust Arnega. Põhiline töö ootab ees metssigade küttimisel, lisaväärtusena hirvevasikad ja hirvepullid.

KOHTUME JAHIL!

4.1.26

2026 avas uue jahiaasta.

 

Vaatamata kõikidele ilmatarkade poolt antud ennustustele olid jõuluajad mustad. Aga aastavahetuse tegi ilm just sellise nagu peab. Maa oli parasjagu valge ja jahimeestele meeldis see, et lumekiht oli õhuke. Ulukite jälgi sai hästi tuvastada, loe maast nagu jahiõpikust, kust kuhu keegi kõndinud on. Uue aasta esimene jaht hüüti kokku 3. jaanuari hommikuks. Küllap olid kõik soovijad saanud piisavalt pühi pidada. 

Tundus, et jahilised on väge täis. Riik on omalt poolt meile küttimiskohustused andnud. Meile on need nagu aamen kirikus,  see töö on ära tegemiseks.


Rivi on mõnikord olnud hõredamgi kui aasta esimesel jahipäeval. Võib mainida, et veidi  väiksem oli seekord vanameeste osakaal. Aga küll nad järgmiseks korraks üles kosunud on.


 






Nagu meil tavaliselt kombeks, algas ka selle aasta esimene jahipäev traditsioone jälgides ehk tühja ajuga. See juba kedagi enam ei heiduta, pigem on  sel juhul oodata saagirohket päeva. Õhtuks selguski, et on kehvemaidki päevi olnud. Aga jahimees on alati kõigega rahul, mis antakse või andmata jäetakse.

Esimese uusaasta ühisjahi saagi tegi Riivo Mesila. Tundub, et notsud polegi veel otsas. Seda aitas kindlaks teda ka jahimehe truu abiline Porka.


Pauke oli kuulda veel, mille tulemusena selgus, et nii hirvelehma kui -vasika jõudis rajalt maha võtta  üks meie esiküttidest Priit Kuus. Aga nagu temaga tihti juhtub, nii ka seekord, et õigel hetkel polnud läheduses ühtki kaameraga operaatorit. Paneme siis siia tema tehtud pildi märkimaks, et metssead pole veel sugugi otsas.



Seasongermaa sõna otseses mõttes. Hommikupoole on metsas tehtud tõsine künnitöö, sest kerge öine lumekiht polnud seda paika katnud.


Madis Mets otsustas asja kontrollima minna koos oma jahikoera õpilase staatuses oleva Dakkeriga. Pildilt on näha, et oma töö tegid ära mõlemad.


Neeme Õige ja Maanus Kuris andsid metsast väljuvale hirvelehmale teine teiselt poolt nii, et ükskõik, kumb mees oleks päästikule vajutamata jätnud, oleks saak ikkagi tehtud olnud.

Vahepeal oli hirvepulli suunas pauku teinud ka Ragnar Kane. Samas avaldas ta jälgi uurides sõnumi, et ilmne möödalask. Enne kui jahipäeva sai lõppenuks kuulutada, vaadati asi veel kord üle ja siis leitigi kaugemalt lumelt esimesed märgid, mis viitasid uluki haavamisele. Kähku piirati loomale varju pakkuv metsatukk ümber ja koertevägi saadeti otsima. Aga juhtus jälle nii, et ka selle looma võttis lõplikult ühe künka juures maha Priit Kuus. Mis magnet tal taskus on, seda ei avalda ta ilmselt mitte kellelegi.

Selline see päevasaak siis aasta esimesel ühisjahil sai. Neli hirve ja kaks metssiga. Kuigi hooaja lõpuni on jäänud veel kaks kuud (hirvejahil 1,5), oleme oma asjadega nii kaugel, et võib juba kergemalt hingata. Metssigu on kütitud 233 (kohustus 247) ja punahirvi 152 (160). Loomulikult on pilt teisem kui jahihooaja algul, mil metsad ulukitest lausa kubisesid. Loodame vaid, et põllumehed, metsaomanikud, ka teedel liiklejad mõistavad, millist tööd me teinud oleme ja oskavad seda hinnata. 

Juba hommikusel kogunemisel oli märke, et kõige-kõige esimene kütt 2026 oli juba eelneval päeval tegutsenud, sest jahekambris oli üks saakloom metssea näol rippumas. Selgus, et eelmisel õhtul oli peibutussööda peal käinud saaki passimas Timo Jõeäär. Teda ennast tabas pildistaja hetkel, mil ta oma saagi dokumente vormistas.

Pilte saatsid Riivo M, Kristel, Toivo ja Priit.


Järgmine ühisjaht toimub 10.jaanuaril kogunemisega kell 9. Päev justnagu minutite võrra pikem ka juba ning loodame jälle näha õuetäit entusiasmi täis jahilisi.

MEIE OMAD, JAHILE KÕIK!

27.12.25

Mis kasu on sest suurest asjast...

...kui väike teeb sama töö. Ammu tuntud vanasõna ja kõigi meie elukogemus on näidanud, et see peab hästi paika. Ka tänane päev kinnitas seda veel.

Juba jõulupühade lõpupoole hakkas messengeris kerima sõnumeid, et kas keegi võtaks korraks süldilaua alt jalad välja ning viitsiks värsket õhku hingama minna. Huvi ei tundunud kuigi suur ja eks nii mõnedki meist arvasid, et palju neid viitsijaid ikka tuleb. Ometi oli päeva alguseks jahimaja juures neliteist väge täis tegelast, paar koeragi tundsid huvi. Jahijuhatajaks sätiti Aarne Mesila ja mis muud kui metsa tegutsema! Ajusse läksid koertega müttama vaid Rain ja Karl-Mathias. Ning jällegi: nad said hakkama!

Tiit Mägi alustas hommikuse käeharjutusega. Saagiks paras kahvel. Siis ta veel ei teadnud, millise trofeeni ta päeva jooksul jõuab.


Neeme Õige leidis enda tarbeks taas piigid, just õige loom rajalt maha võtmiseks.

Neeme avastas oma märkmeid seirates, et ta küttis ka eelmisel aastal viimase jahi ajal (28.12) pulksarviku. Kokkusattumus või traditsioon?

Kuna Toivo laiskles kodus, siis saatis Andero talle õrritamiseks video, kust on näha hirvekarja tema maja juurest kusagil 100-150 meetri kauguselt läbi jooksmas. Siinkohal väljavõte sellest.

Nüüd siis päeva nael! Tiit Mägi on järgmine mees, kes on ära teeninud au istuda Jahilossi seina ääres oleval vanameeste pingil. Kaks harudega sarvepaari samalt jahilt! Uhked trofeed, pole midagi öelda!

Saab ära mainitud ka see, et neljanda pulli tabajaks osutus Ain Rüütel. Kahjuks pilti pole. Kui see peaks veel kusagilt saabuma, siis saab ta siiakohta teiste juurde lisatud.

No nii, jälle üks pullitegemise päev minevik. Pealelõunat ajas tõusev tormituul mehed metsast ära, aga nii väikese seltskonnaga selline saak! Peaks vist taas meenutama üht üle Eesti kuulsat jahimeest Villut. No see repliik temalt, et pole paha!
Kuna varem sai juba öeldud, et jahiloo kirjapanija kodus ahju lähedal kükitas, siis anname siinkohal teada, et infot päeva kulgemisest andsid Tiit ja Neeme. Pildid Tiidult, Kallelt, Neemelt ja Anderolt.

Nüüd peaks aastal joon all olema. Jääb üle vaid kõigile soovida seda, et meteoroloogide poolt meie hirmutamiseks välja saadetud tormihoiatus suures ulatuses tõeks ei osutu. Ja et me kõik saame rahus ka aastavahetuse pidutsemise ära pidada.
Aga mine seda ilma tea. Mis antakse, tuleb ära kannatada.

HEAD VANA AASTA ÄRA SAATMIST JA UUE VASTU VÕTMIST!

Jahiradadel kohtume taas 3.jaanuaril ja aasta on siis juba 2026.

                                                                      KOHTUME JAHIL!

22.12.25

Pühademeeleolus peetud maraton.

 Juba maratoni esimese päeva hommikul oli jahilossi ümbruses tunda pühademeeleolu. Vaadates seda seltskonda, kes kohale tulnud oli, tõstis see nägemine juba tuju pilvedesse. Kärla meeste jahituumik koos lõplikult omaseks saanud külaliste ja kõigi asjalike jahikoertega. Mida ühest tumemustast jõulueelsest ajast veel tahta!

Aga maja ees ootas valmis pandud mitmekesine portsjon maitsvaid ulukikonserve. Seekord polnud tegemist mitte omavahel jagamisele mineva kraamiga, vaid oodati linnast tulevat autot, millesse see laadida tuli. Käima läks meie jõulueelne traditsioon, see üritus toimus juba kuuendat korda. Nüüd võib olla täiesti kindel, et see kestab seni kuni on olemas Kärla Jahimeeste Selts. Sinna juurde saab iga kord tehtud ka hetke ühispilt. Loomulikult on annetajate hulk veel suurem kui pildilt näha. Tänusõnad ka kõigile neile, keda praegu kohal pole.

Järjekordne annetus Toidupangale, mis aitab rikastada nii mõnegi pere pühadelauda. Kui ulatad abikäe neile, kes seda vajavad, antakse see sulle mujalt mitmekordaselt tagasi.


Aga päev algas nagu eelmisedki. Omavahelised sumistamised sumistatud, tõmmatakse poolkaares jahi alustamiseks rivisse. Igaühel on valida, kes sätib end vanameeste kampa, kes noorematesse ja kes ajajate seltskonda. Mitte kellelegi sundkorras platsi ette ei määrata.





Taevast näidatakse, mida kõike võib sealt tulla. Aga ei pruugi muidugi.

Päevad said saagi poolest jällegi tegusad. Laske käis palju, mõned läksid jahi-inglite ülistamiseks, mõned otseselt saagi tegemiseks. Kõik omamoodi asja ette. Paneme saagi tegijad siia taas rivisse ja peale seda kommenteerime neid, kelle pildid meile saabunud on.

Jätkuvalt on üks energilisemaid mehi meil Rain Mesila. Teda jätkub kõikjale, olgu rolliks parasjagu ajus rassimine, küttimine või koeraga pihtasaanud uluki ülesotsimine. Kahe päeva sees jõudis ta maha kõmmutada kaks hirve ja olla tegelane kahe metssea küttimisel. Hirveküttideks said veel Hans Teder, Kristiina Maria, Joel Potmann, Kaido Teär, kes lisaks tabas ka metssiga, ja Jürgen Tamm kahe sarvikuga. Metssea küttisid veel Rene Järvmägi, Kristel Hani ja Arne Saagpakk. Omamoodi fakt on  see, et laupäev oli meil isastepäev (saagiks said pullid ja kuldid) ja pühapäev emastepäev (hirvelehm ja emised). Nüüd vaatame, mida pildid meile jutustavad.

Hansu esimesed hirvesarved. Pulgad küll, aga kõik jahimehed teavad, et igat pulgast sirgub kord tõsine trofee, nagu ka noorest jahimehest tubli kütt. Küll need medalid ka kunagi tulevad.

Kristiina Marial on täpse küti käsi ja selge silm. Ja see pole mitte esimene kord, kus ta jahimehetööga hakkama on saanud.
Nii see päev venis ja mitte üks jahimaraton ei saa meil kesta ilma tuumika lõunasupita.

Järjekordne maa-ala on sisse piiratud. Kõik on näha, kus keegi asub ja kuidas jahikoerad liiguvad. Vanemad jahimehed on tihti endalt küsinud, et kuidas me küll sileraudsete püsside ja veel leiutamata mobiiltelefonide, raadiojaamade ja GPS-ita need suurulukid kätte saime. Aga ega keegi muud vastust teagi, et siis oli ilmselt rohi rohelisem, lumi valgem, taevas sinisem ja mehed veel rohkem rauast kui täna.
Kaido tegi end taas sarviliseks.

Jürgen on saagi tegemise juures poseerima üsna kitsi. Aga kuna ta päeva lõpuks oli ennast teinud kahe sarvepaari omanikuks, siis lubati tal koos trofeedega võtta istet vanameeste pingil, mis on meie mõistes noorele mehele suur au. Kusagil tagaruumi taga aga otsustati teda kõigi seniste teenete eest valida jahikuningaks, mille tõestuseks riputas jahijuhataja Arne talle ka vastava aumärgi kaela.



Ehkki me ka laupäeval märjaks ei saanud, siis pühapäeva hommik rõõmustas meid pööripäevapäikesega. Justkui andes märku, et kui kodust välja tulite sügisel, aga tagasi jõuate juba talvel.

Arne on mees, kes jõuab päeva jooksul palju. Juhtida suurt jahimaratoni, pidada vastavat dokumentatsiooni ja kui veab, siis ka saak maha kõmmutada. Mõnel õhtul, mil majja on ilmunud valmistooted, leiab ta mapi vahelt otsekohe vastava päeva nimekirja ninga asub saagi jagamist juhtima. Mees nagu ansambel.

No kuulge! Sea ma teile juba tegin, pean ma siis selle nüüd üksinda välja ka veel tirima?

Raini üheks põhimõtteks on, et õige jahimees peab olema heas füüsilises vormis. Trenni saab teha ka nii, et proovid, kas suudad enda tehtud saagi sülle võtta.
Pilte tegid Kristel, Urmas T, Toivo, Rene, Neeme, Hans ja Arne.

Alati on keegi kuhugi teel.
Juba paari päeva pärast on käes jõuluaeg. See on aeg, mil tehakse kokkuvõtteid lõppema hakkavast aastast ja mõeldakse tulevikuplaanidele. Kui kogu aasta meenutustes hästi läbi sõeluda, siis leiab sealt alati nii ühte kui ka teist. Nii head kui halba, nii õnnestumisi kui läbikukkumisi. Rõõme ja muresid, sõpru ja vastaseid ning tegusid ja tegematajätmisi. Aga peamise värvi meie elule annab positiivne suhtumine kõigesse, mis olnud on. 
Me käime pühade ajal kellelgi külas ja ootame ise külalisi. Et saaks oma minevikku jagada nendega, kes meile lähedased on. 

RÕÕMUROHKEID PÜHI KÕIGILE HEADE MÕTETEGA INIMESTELE! UUTE KOHTUMISTENI JAHIMAADEL!