Sai metssigadele säru tehtud...

Selle nädalavahetuse jahi peaeesmärk oli metssigade küttimine. Selleks oli kohale kutsutud ka meie vanad sõbrad, kes omavad ägedaid seakoeri. Tulemus sai suurepärane. Loomulikult ei olnud keelatud maha võtta nn kõrvalproduktidena ka teisi tulejoonele jooksvaid sõralisi, kelle küttimiseks load välja antud olid. 

Sigadega on meil läinud suhteliselt hästi, maha on neid sel hooajal saadud juba kahesaja ligi. Seakatku sõnumite hirmus lubame endast anda parima ka järgnevatel ühisjahi päevadel.

Hommik nagu iga eelminegi. Jahijuhataja Arne Saagpakk loeb kõigepealt maha ohutusreeglid. Ehkki need on omadel või ka meil varem käinud külalistel juba pealuu sisse kulunud, ei ole siin mitte midagi ülearust. Ohutus ülekõige! Sellele järgneb loetelu küttimisele kuuluvates ulukitest ja meeldetuletus, et reeglite rikkujate jahipäev tehakse juba esimesel korral lühikeseks.

Rivis oleku ajal on kõik kuuldu meelde jätmiseks.

Jahipaigad ootavad. Mis siis muud kui teele!

Päevad kujunesid töiseks. Rabamist oli nii koerameestel kui ka tuleliini küttidel. Ehkki igale tehtud paugule kohe saaki ei leidunud, oli töö tulemuslik. Hinge jätsid kümme metssiga, kolm hirve, ka viimane kohustuslik põder sai saagiks. Selle tabamusega loeti käesoleva hooaja põdrajaht lõppenuks.

Hooaja viimase kohustusliku põdra küttis Neeme Sinimeri.

Vast on just siinkohal paslik panna kirja kõik tublid tabamuse teinud kütid. Mõni kütt võttis rajalt maha mitu looma, samas oli olukordi, kus tugevale loomale tuli mitmest torust tuld anda. Nagu jahipäevadel ikka.

Hirvi prõmmisid Hannes Viiber, Aarne Mesila, Kalle Voog ja Tiit Kuus.

Metsseaküttideks said Madis Mets, Pasi Tolvanen, Arne Saagpakk, Riimo Mesila, Margus Tukk, Joel Potmann, Hannes Viiber ja Hans Teder. Millega me rahul oleme on see, et ka mitu külalist said käe valgeks. Teadaolevalt on meie omad ühed külalislahkemad jahimehed terves maailmas. Seega on lootust, et külalised ka järgmisel kavandataval suurel koertega jahil 6. ja 7. detsembril osalevad.

Aga laseme nüüd omakorda neil piltidel, mis blogile saabubud on, jutustada, mis neil päevadel aset leidis. Ega ükski jaht pole ju pelgalt ulukite küttimine, vaid tegemist on ka seltskondliku ettevõtmisega.

Meie neljajalgsed sõbrad tunnevad alati oma osaluse ära. Vaja vaid nina abil teha täpselt kindlaks see, milline saak on enda poolt küti ette toodud.

Madis on mees, kes oskab end igal jahipäeval mõne saaklooma teele sättida. Samas on ta ka kibe käsi koos oma Smookiga ajus ringi tuuseldama.

Ei ole meil ühtki külalisjahi päeva möödunud ilma tuumika lõunasupita. Peamine tingimus on see, et täis taldrikus peab lusikas supi sees püsti seisma. See võib langeda vaid siis kui supile rohkelt hapukoort lisatakse.

Ei jäta tavaliselt ennast saagita ka Arne. Eks temalegi on aegajalt toeks truu Maru.

Joel ütles pärast saagitegemist, et sellise vägeva looma tabamise pärast tasub juba Saaremaa sõit ette võtta. Lubas osaleda edaspidigi.

Ühel hetkel kuuldi raadioeetrist Hannese palvet, et keegi tiriks tema tabatud kesikujunni välja, sest  koerad on edasi tormamiseks jätkuvalt väge täis. Kõige lähemal olija Kristel reageeris, kuid temalgi läks raskeks ja omakorda tuli abipalve teele saata. Alati abivalmis Ott aitaski lõpuks saagi tee veerele välja tuua. Kogu seda teekonda assisteeris noor jahikoer Maru.

Meil on veel üks vahva traditsioon, kus saagirohkete päevade lõpuks pannakse seltskond veelkord õhtul rivisse seisma. Seal tehakse jahipäeva tegemistest kokkuvõte, kiidetakse parimaid või ka vibutatakse sõrme väiksemate apsude tegijate suunas. Viimast küll üldjuhul teha pole vaja, aga vahel siiski. Ka kõige kõveramad asjad räägitakse sirgeks, vaidlused vaieldakse ära, emotsioonid elatakse välja ja sinnapaika see asi ka jääb. Sest uutel jahipäevadel on uued asjad tulekul. 

Tänuhetki kuulavad kõik jahilised tähelepanelikult. Sest mine tea...

Seekord valiti ka Jahikuningas. Selleks osutus meie külaline PASI, kes võttis tihnikutes koertega rassides rajalt maha kolm metssiga. Rivi ees riputas jahijuhataja talle kaela ka vastava tunnusmärgi.

Vanamehed aga kasutasid hoolega oma eesõigust istuda pingil välisukse trepi kõrval, mis on sinna paigutatud eelkõige nende jaoks.

Jahimeeste järelkasv aga piidleb selle pingi poole mõeldes, milline pikk teekond enne läbida tuleb, et sinna istuma pääseda.

Aga tundub, et talv pole veel nii lähedal kui ennustatakse. Endiselt võib ette võtta kukeseente korjamise ja imetleda saab ka luiki, kes kuninglikult mööda põldu patseerivad ja pildistaja päris lähedale uudistama tulla lubavad.

Pilte saatsid Kristel, Viivika, Riivo M, Priit, Andero, Toivo, Arne.

KOHTUME UUEL JAHIL 22. nov. kell 9!

Toimetaja annab siinkohal teada ka blogi hiljutisest tähtpäevast. Nimelt sai esimene lugu kirja 11.11.11. Seega täitus hiljaaegu 14 aastat meie ajaloo talletamisest netiavarustes. Lugemisi-vaatamisi on selle ajaga olnud üle kolmveerand miljoni. Seda üle kogu maailma. Olen tänulik kõigile, kes on andnud inspiratsiooni lugude kirjasaamiseks ja saatnud toredaid pilte nende ilmestamiseks.

Päev täis pidevat sagimist, saaki muudkui langes...

 Kui loo autor masinaga jahimajja jõudis, olid küttimised juba alanud. Kiiremad unetud olid hommikused jalutuskäigud ära teinud ja ühtteist ka varunud. Hommik iseenesest oli ju jahipidamiseks nagu loodud, novembrikuu kohta tavatult soe, tuuletu ja hallis pilvekardinas. Ilmajaamadest ükski vihma ei ennustanud ja vihmaeelset õhuniiskustki polnud tunda. Seega kõik klappis.

Jahile saabujad said Madiselt teada, et ta oli jahimaja vahetus läheduses olevasse Mädasoosse  korraks jalutama läinud ja seal oli talle metssiga jala vastu tulnud. Kõik, kes seda jahimeest tunnevad, saavad aru, et notsul polnud mitte mingit võimalust.

Samal ajal tuli abipalve jahipiirkonna teisest nurgast Kitseojalt, kus Kristel hommikuund peletamas oli. Nimelt oli talle ette sattunud põdravasikas, kes ka tabamuse sai. Paraku on sealkandis tihe võsastik ja inimkõrgune pilliroog, mis varjas ära suuna, kuhu tabatud saakloom jooksis. Hädasolijale tõttasid appi Jürgen ja Ive koos oma väsimatu Apolloga. 

Tubli koer oskas kohe võtta õige suuna ja leidiski saagi üsna ruttu üles. Alati on tore näha, kuidas koer langenud saagi leidmise juures oma rõõmu väljendab. Justkui teades, et kui mind ei oleks, poleks teil ka midagi koju viia.

Aga saagipäev sai rikkalik ja sagmist oli parasjagu. Ilmselt on paras aeg üles loetleda täpse käega kütid ja seejärel vaadata saabunud piltidelt selle päeva emotsioone.

Metssea küttisid Madis Mets ja Neeme Õige. Eelviimase põdra meile antud laskelimiidist tabas Kristel Hani. Selle päeva hirvekütid olid Tiit Kuus, Priit Kuus, Kalle Voog, Jürgen Tamm, Tiit Ennemuist, Arne Saagpakk ja Rain Mesila. Mõlemad Tiidud põrutasid koguni kahte looma. Tänu tublidele ajajatele ja täpsetele küttidele sai päevasaagiks kaks metssiga, põdravasikas ja kaheksa hirve. Mida ühelt jahipäevalt veel tahta!

Neeme oma põssa ja tubli abilisega.

Kalle: ta jooksis otse minu poole ju!

Ei ole just palju ühisjahte, kus vennad Priit ja Tiit saaki jalust maha ei võtaks.

Lihtsamatest paikadest saab saak inimjõu abil välja toodud...

...ent sel päeval oleks ilma Ott Lõugase ja tema ATV-ta päris raskeks läinud.

Lisaks jahi juhatamisele jõudis Arne ka ise ühe saaklooma teha.

Tiit ja tema meeskond. Nendega võib mägesid paigast nihutada. Kui neid meie kandis vaid oleks.

Niipalju sai pilte pandud kui neid blogile saabunud oli. Aga paras aeg on anda tänusõnad ka kõigile ajajatele ja tublidele jahikoertele. Kogu päev viibida Kärla jahimeestega koos metsarännakutel on iga osaleja vaimule ja füüsisele ülimalt kasulik. Me oleme üks äge kamp, eks ju!!!

Taevale oli jahipäevaks peale tõmmatud hall veekindel tekk. Et keegi märjaks ei saaks.

Nüüd räägime sellest, mis edasi saab. 15. ja 16. novembril toimub meie maadel suur koertega jaht. Mõlemal hommikul kohtume kell 9. Kes soovivad sellest oma truude sõpradega osa võtta, peavad eelnevalt võtma ühendust Arnega, et saaks ajuplaanid eelnevalt täpselt paika panna. 

KOHTUME JAHIL!

Pilte tegid Jürgen Tamm, Madis Mets, Kalle Voog, Kristiina Maria Lõoke, Kristel Hani, Tiit Kuus, Rain Mesila ja Toivo Vaik.

Laupäevad on ilma poolest ilusad.

Kui ilmateadet kogu nädala jälgida, siis selgub, et kui muudel päevadel sajab, siis püütakse niipalju kui võimalik anda laupäevad ilusad. Neid ühisjahi päevi, kus metsades uitajad vihmasaju pärast märja tagumikuga koju jõuavad ei ole just palju.

Pildi järgi võiks ju arvata, et rändlinnud on lõuna poole teel, kuid teades seda, et pildistamise hetkel lendavad nad hoopiski loode suunal, siis võib arvata, et esialgu on tegemist pelgalt õppesõiduga. Ööpäevaringne pluss 7-12 Celsiust on ka lindude tegemised sassi ajanud. Seda nad tajuvad, et november on, aga kõik muu sellega seoses ei klapi. 

Esimene hommikune arutelu käib teemal, kes nädala jooksul miskit teinud või vähemalt näinud on.

Jutud juttudeks, aga aeg on kohv lõpetada ja tegutsema asuda. Kõik jahijuhataja korraldused on meelde jätmiseks ja täitmiseks, seetõttu tuleb tähelepanelikult kuulata. Selle nimel, et päev oleks saagirohke ja turvaline!

Seekord oli meiega liitunud ilmselt viikingite jahijumalanna Freyja, sest saak tuli juba esimese aju esimeses pooles. Täpse tabamuse saagi suunas tegi Tiit Mägi. Õnnitluse sai mees oma truult seltsiliselt Jackpotilt. 

Teist aju otsustati alustada Laasmaal, mis võis teadagi olla päris uppunud. Seda kanti ümbritseb paras metsapadrik, mis peidab endas igat masti huvipakkuvat. Ka Killikari jõgi näitab tavaliselt sellisel aastaajal oma võimu. Jahijuhataja Arne jagas täpselt ära, kes kuhu läheb, kui palju peab keegi jalgsi liikuma ja millised masinad soo peale lubatakse. Et mitte ära rikkuda sooheinamaa niigi õhukest rohukamarat. Lähitund näitas, et tehtud oli õige valik.

Madis Mets ja Smoki võtsid saagiks pisikese põssa.

Teise metsseahinge võttis täpse tabamusega Teet Vakrõõm. Ülejäänud karja liikmed pääsesid võpsikusse põgenema. Kas nende nahk lõplikult augusatama jääb, näitab tulevik.

 

Mingil ajahetkel hakks pauke tulema ke sooheinamaa pealt, kuhu oli suundunud need, kelle masinaid arvati maapind kandvat. Raadioeetisse tuli teade, et hirvevasika oli küttinud Priit Kuus.

 

Aga see polnud veel kõik. Selgus, et metsasalu peitis endas üsna tõsist aaret. Juba varem oli olnud kuulda, et küla lähedal heinapõldudel käib õhtuhämaruses ristikuga maiustamas üks uhke hirveisand. Trofee poolest jahimehe jaoks üks ihaldamisväärsemaid.

Metsast ta igatahes välja jooksis ja saagiks sai. Looma tabasid Gert Aavasalu ja Priit Kuus. Pildile aga esialgu kumbki kütt koos sarvikuga poseerima ei kippunud, sest enne oli vaja täpselt kindlaks teha, kummast mehest metallihõngulise trofee omanik saab.

Sellise saagiga päev ka piirdus. Sai küll tehtud paar katset veel veidi kõrgemates metsaservades, kus ühtteist ka liikus, aga kuna pauke ei tehtud, näitas see seda, et võimalus tabada oli nullilähedane. Aeg oli liikuda Jahilossi, kus ootas päevasaagi lõpptöötlemine, dokumentide vormistamine ja paari eelmise jahikorra saagist tehtud toodete jagamine. 

Selle üksiku rabamänni päev möödus jahipäeva tõttu veidi rõõmsamas meeleolus, sest igapäeva hallus oli pisut enam kui tunniks ajaks katkenud. Eks temagi peab nüüd jääma jälle ootele kuni tullakse mõttele sealkandi järgmine jaht toime panna.

Uueks ühisjahiks koguneme 8.novembril kell 9. Loodame taas kuiva ilma, saaki ja jahiõnne.

KOHTUME JAHIL!

Pilte saatsid blogile Tiit M, Kristel, Timo, Henri ja Toivo.

Kehva ilma kiuste...

Varane hommik ei tõotanud midagi head. Paksu udu tõttu ei pääsenud valgus tegutsema isegi siis kui kellaosutid seda juba lubanud oleks. Udu läks taspisi üle seenevihmaks, mis tagas vähemalt nähtavuse.

Ilm selline kui on, hall ja sinna ei saa parata midagi.

Ega seltskonna suurusega saanud eriti uhkustada, aga eks kohale olid tulnud ikka need, kes on jahimaadel käinud läbi märja võsa, ulpinud soodes või mõõtnud kraavipõhjade sügavusi. Loomulikult ei taha me siinkohal nuhelda neid, kes pidid märjast jahipäevast eemale jääma töökohustuste tõttu või mistahes muudel põhjustel. Nemad said kaasa elada meie messengeri gruppi jälgides. Vaatamata keerulistele oludele hakkas sinna algusest peale häid uudiseid lisanduma. Meile halastati ka sellega, et tavalise tühja aju asemel anti kohe esimesest saaki. Päeva algus tõotas midagi positiivset.

Aju oli vaevalt poole peal kui käis esimene pauk. Täpne lask võttis saagi maha tabamuse saamise paigas. Pildil õnnelik kütt Rein Maimann.

Minut vahet ja kärgatas järgmine tubli matsuga lask. Kaido Teär andis eetrisse teada, et tema juurde langes saagina pulksarveline.

Kui aju välja oli saanud, koguneti nagu tavaliselt saagi juurde, et suruda snaiperite kätt ja olla abiks kõige esmase töötlemise juures. Samas oli märgata, et meie kaks tublit koera ei olnud ajust välja tulnud ja tundus, et neil on metsas veel tegemist vaatamata asjaolule, et mingit haavatud ulukit sinna ei ole jäänud. Mida aeg edasi, seda valjemaks klähvimine metsas läks.

Eemalt tundus, nagu koerad peaksid metsas valmisdebatti, kumb tegelane ägedam on. Sõnavõtud muutusid järjest valjemaks, kuid sellisena asi ei tundunud, et nad omavahel solvanguid pilluks nagu poliitikutel kombeks on. Ega jäänudki muud üle kui üks noorematest meestest saadeti uuesti padrikusse uurimaks, mis seal täpselt toimub. Kümnekonna minuti pärast oli kuulda lasku ja teadet kõrvaklappi, et põdrapull on  kütitud.

Tundus küll pisut uskumatu, aga Mörri ja Porka olid suutnud metsas kinni pidada täies elujõus noore põdrapulli. Kogu selle keskustelu lõpetas Rain Mesila täpselt antud lasuga.

Vaatamata seenevihma asendumisele pärisega, ei jäänud ka nüüd saak tegemata. Õiget marki looma võttis karja hulgast maha jahijuhataja Arne Saagpakk.

Nüüd polnud vihmast enam miskit. Kuna kõik olid nii märjad nagu nende varustus seda lubas, otsustati edasi panna. Jahikoeraks pürgiv nooruk Maru oli teiste koerte tublidusest nii väge täis, et tahtis ka ennast proovile panna. Tuleks vaid ajukäsk juba kiiremini!

Nii kui koerahakatis metsa sai, läks kohe lahti ka tige klähvimine. Mõni minut hiljem käis pauk ja äbariksarvedega pull oli Aarne Mesila saagiks langenud.

Vahepeal toimetas Smoki koos oma peremehega aju teises otsas, leidis uluki ning ka sealt tuli saak. Madis Mets tabas põdralehma. No on alles päev!

Päeva lõpetas Kaljo Lihulinn hiiglasliku metskuldi küttimisega. Kõik vanad ja paljunäinud jahimehed raputasid pead kui seda giganti nägid.

Peale jahilossi jõudmist oli tunne, et viimane saak tuleb kaalule panna. Veidike verd kaotanuna kaalus loom 183 kilo! Oli, mida ilmetleda.

Kui töötlemisruum säras puhtusest, oli aeg hakata uusi plaane tegema. Lepiti kokku, et jätkuvalt kogunetakse kell 9 1. novembri hommikul. Jahti juhib taas Arne Saagpakk ja kui keegi soovib varahommikul kusagil tiirutada, siis tingimused on samad nagu eelmistel kordadel.h

Jätkuvalt soovime kõik, et ilm oleks PILTILUS!

Pilte saatsid Neeme, Tiit M., Toivo, Arne, Madis, Kristel ja Riivo M.

KOHTUME JAHIL!

Hoogne algus tõi tegusa päeva.

 Kui viimased jahilised jahilossi juurde jõudsid, oli päeva kavandamine juba alanud. Kohale oli tulnud ka Urmas Pildre, kes andis teada paigast, kus ta nägi varahommikul rohkem kui kümnepealist hirvekarja. Siis polnud enam aega pikemaks jutuks, minutiga pandi käsulauad paika ja minek!

Nii kaunist hommikut ei saa ju tühja lasta.

Mis kõige tähtsam, luureandmed pidasid! Korraga oli meie kohale kogunenud terve seltskond jahi- ja õnnejumalaid. Lahing sai vägev, pauke käis mitmest kandist ja tabamuse said neli hirve. Seekord olime kokku leppinud, et iga päev ei pea pullitegemine olema ja päeva lõpuks selgus, et maha ei ole jäänud ühtegi sarvikut.

Teeme nüüd siinkohal väikese päevakokkuvõtte tulemustest, sest kogusaak oli tuumikas. Kokku sai metsades vähemaks 7 hirve ja 4 metssiga. Esimesest ajust tegi trio Neeme Õige, kes suutis tema suunas jooksnud karjast maha võtta järjest kolm hirve. Omamoodi trio tuli ka Rain Mesila saagist, kes tabas kokku kolm põrsakest. Teisest ajust ühe, viimasest kaks. Veel said selle päeva täpse tabamuse teinud küti austava nimetuse Tiit Ennemuist, Timo Jõeäär, Ragnar Kane, Arne Saagpakk ja Tiit Kuus hirvede ning Hans Teder metssea tabamisega. Rabelemist jätkus omajagu, sest palju neid juhuseid ikka on, kus saak teeveerele maha kukub. Enamasti jätkub kusagilt tihnikust välja sikutamist tundideks. Aga hakkama saadi ja tööindu jätkus. Stiimuliks lõbus aasimine ja kaaslaste tunnustus vaeva nägijatele.

Kui tirimised tiritud ja higine turjanahk väikese tahendamise saanud, läks töösse uus plaan. Meie keeles Sülla tagune on paik, mis alati saaki annab. Koht, kus on tavaliselt esindatud kogu meie metsade fauna. Sinna ka suunduti.

Ei läinud pikalt kui paugud kajama hakkasid. Neid võimendasid omakorda kõrgrõhust tingitud tuulevaikne, päikseline ja selgesinise taevaga ilm. See andis igale relvast tulnud matsule piisava kaja. Pisut kaugemalt lasketiirust oli selgelt kuulda ka kaitseliidu meeste relvatäristamist. Kõik kokku andis välja ühe paraja lahingu helistiku. Meie õnneks oli tegemist rahuaegse müraga, mida paljudes maailma paikades toimuva tõttu selliselt nimetada ei saa.

Seajaht sai alguse just selliselt.

Edasiseks päeva kirjeldamiseks siseneme korraks meie töötlemisruumi, et anda väike ülevaade ka seal toimuvast. Päevasaaki valmistatakse ette külmkambrisse panemiseks, kust see millalgi liigub edasi töötleja külmikautosse. 

OLGE HOIATATUD, JÄRGNEVAD PILDID VÕIVAD OLLA HÄIRIVAD! 

Neeme oma trioga.

Timo on jahimajas tegutsedes alati kibe käsi.

Hans tunneb rõõmu seakarja juhi tabamisest.

Aga sipelgate jätkuv sebimine ennustab meile ka järgmist ilusa ilmaga jahipäeva.

Oli väsitav päev, mis üldjuhul lõpeb jahimeestel koduse saunaga. Seal saab kogu päeva sündmustiku mõtetes uuesti peast läbi lasta ja teha uusi plaane järgmisteks jahipäevadeks. Ja muidugi jahiõnne ka.

Pilte tegid Kristel ja Toivo.

Noor jahikoer Maru oli päevast nii väsinud, et teda muu enam ei huvitanud. Saaks vaid unemaale.

Järgmine ühine ajujaht toimub 25.oktoobril kogunemisega kell 9. Selle päeva jahti juhib Arne Saagpakk. Lubatud on ka varahommikune hiilimisjaht eelneva kokkuleppe alusel.

KOHTUME JAHIL!