Ehkki jaanuariga on hirvejahil joon all, ei ole meie mehed oma püsse tavotiga kokku määrinud ja murdesse peitnud.
Kuni jaanuari lõpuni kestab jaht veel kõigile metssigadele, alates 1. veebruarist jäetakse aga emised rahule ja neil lastakse segamatult järeltuleva põlve tarbeks oma seapesad korda sättida. Kärla jahimaadel on eelmised paksu lumega talved oma jälje ka sigade arvukusele jätnud. Siiski ei ole me sigade küttimise arvu piiranud, et ei oleks võimalust uueks üleasustuse tekkeks.
Seni on meie artiklid kajastanud üsna palju ühisjahtidel toimuvat, ent ometi peetakse ka kollektiiv- ja üksikjahte. Blogipidajana kutsun mehi üles avaldama ka neist jahtidest oma lugusid ja loomulikult on oodatud fotod. Meie blogi loetavus on endiselt väga kõrge, seega pakub jahiteema inimestele huvi.
Algatuseks pakun enda 27. jaanuari õhtuse jahiseikluse, mil küttisin kesiku. Sellest loost on võimalik välja lugeda ka väikene kogemusetera noorele jahimehele.
Minu jahilugu.
Kuna olin paaril järjestikkusel õhtul sigadelt tünga saanud, reedel näiteks oli pool seitse juba plats tühjaks söödud, ronisin varitsuspukki juba valges, veerand kuue paiku. Esimene sigudik oli puude vahelt näha kümme enne kuut. Minu kahjuks oli asjaolu, et tuul oli pööranud ja puhus kuklapoolelt ning seega oli oht, et söödale tulnud notsud minu lõhna üles võtavad. Kuulsin, kuidas luurele saadetud kesik ruigas, nii andis ta karjajuhile märku, et laud on kaetud. Nägin sööda suunas tulemas suurt emist ja kesikut kohe tema kannul. Emis aga ei teinud viljahunnikust väljagi ja astus nina püsti edasi. Veel mõni samm ja ta oleks võinud mu lõhna saada. Tegutsesin kiiresti, kesikule optika rist esijalgade taha ja pauk teele! Hetkega oli lagendik tühi.
Läksin paarsada meetrit eemalolevasse autosse ja istusin seal rohkem kui pool tundi. Siis võtsin taskulambi ja otsisin üles sigade jäljed. Kõndisin väiksemaid jälgi mööda metsas oma sadakond meetrit edasi, kuid ühtki veretäppi lumel näha polnud. Siiski olin ma kindel, et möödalasku olla ei saanud. Veel paarkümmend meetrit ja siis märkasin esimesi imetillukesi punaseid laigukesi. Tundus, et kuul oli siga võtnud vaid kergelt riivamisi. Edasi leidsin juba koha, kus siga oli kukkunud. See oli kindel märk, et tabamus on õnnestunud. Endiselt oli verd imevähe. Noorele kuusele lähenedes nägin teist kukkumiskohta, kuid ikka veel polnud verd. Tundus üsna uskumatu. Haavatud loom oli juba paar korda kukkunud, ent lumel nähtavat verd ikka veel pole.
Lähenesin suure kaarega noorele kuusele, mille alla võis haavatud loom peitu pugenud olla. Kuid siis nägin teda lamamas kuuse kõrval oleva jämeda saaretüve taga. Tema hing oli juba läinud ära metssigade taevasse. Lamas ninaga minu laskepaiga suunas, oli enne mahajäämist end sinnapoole keeranud. Selleks, et vajadusel kohe rünnata.
Hiljem kodus ulukit üle vaadetes selgus, et kuul oli läinud mõlemast küljest ribide vahelt läbi ilma ühtki luud läbimata ja vigastanud maksa. Selle tõttu oli uluk ka verest tühjaks jooksnud. Nii kuuli sisenemise kui väljumise avad olid väga väikesed. Seanahk tundub justkui kummist olevat, oli haavade kohalt kokku tõmmanud ja kogu veri oli jooksnud kõhuõõnde, sellepärast oligi seda lumel imevähe.
Mõned minu tähelepanekud, mida võiks noor jahimees kõrva taha panna. Need ei ole saadud vaid seekordsest jahist, kogemused tulevad aastatega.
- Ole endas kindel, et su lask oli hea, ehkki uluk metsa jooksis.
- Ära mine haavatud loomale kohe järele. Las ta olla metsas vähemalt pool tundi omaette, veel parem kui sul on rohkem kannatust ja aega oodata.
- Autos olgu sul alati võimas taskulamp, mis metsas vähemalt tund-paar vastu peab.
- Kui verd ei ole isegi veel 100 meetri pealt leida, ära loobu ja jätka jälitamist.
- Maha jääv haavatud metssiga pöörab agoonias alati peaga jälitaja poole. Selleks, et viimast jõudu kokku võttes teda rünnata. Haavatud metssiga on väga ohtlik. Arvesta sellega iga kord!
Toivo Vaik
blogipidaja
Vaatamata pühapäeva õhtule, on ees suur töö. Ent kes tegi? Ise tegin.
Foto: Greta Vaik
