See lugu juhtus eelmise aasta 1.mail. Metsateel lonkides märkasin metsas seda tegelast, kes on allpool oleval pildil. Tegutses teine seal loigus omasoodu, raputas turja kuivaks ja läks tagasi metsa.
Ma lootsin, et äkki ta jääb kusagile lähedale ja läksin talle vaikselt järgele. Arvasin õieti, ta jäigi sinnasamasse, aga korraga enam ei olnud ta üksi! Kuulsin sea ähvardavat lõrinat, kes on seda kuulnud, teab küll, kuidas see kõlab. Kuna olen jahimeestelt teada saanud, mida üks vihane emis oma põrsaste kaitseks teha võib, hakkas mul üsna kõhe. Igatahes peale seda lõrinat ma enam edasi liikuda ei julgenud, kükitasin maha ja jäin ootama. Metsa alt kostis raginat ja ruigamist. Selge see, et tegu on suurema karjaga!
Lõpuks ma nägingi neid kõiki. Metsa alt tuli kõigepealt üks ... siis teine, siis kolmas! Samal ajal kui ma neid metsaaluseid sigu pildistasin oli minu kõrvale kuuse taha ilmunud veel üks siga. Kui ma nägin, et suur emis minust viie meetri kaugusel seisab ja meie vahel on vaid peenike kuusehakatis, mõtlesin ma juba välja põgenemisteed, kui siga peaks ründama.
Oli esimene kord, kui mul metsas tõeliselt hirm hakkas. Unustasin isegi selle, et mul kaamera käes on. Siis tõstsin selle järsult justnagu enesekaitseks üles, pildistasin, mille peale siga ehmus ja pani suure kisaga metsa poole. Ma jäin sinnasamasse kükitama, ning alles siis kui sain aru, et siga on läinud, eemaldusin üsna kähku. Tõsine adrenaliinilaks oli!
Hetk, mida õnnestus adrenaliini kiuste jäädvustada.
Lugu ja foto: Kristjan Teär
