Kährikkoer on lõplikult ärganud. Ta ei ole küll sügava talveune magaja ja tihti kooserdab ka kesktalvel sulailmadega ringi, kuid talveunest ta mingil ajal lugu peab. Kunagi meile toodud võõrliigina levib hoolega, küti teda palju tahad. Hävitab kõike, mis liigutab või piiksub, eriti meeldib talle tühjendada maa peale tehtud linnupesi.
Olen kährikut näinud ka vastpoeginud kitsemammit ja tema tallekest kimbutamas. Kord oli mul juhus näha isegi sellist olukorda, kus metssigade söödaplatsilt vilja maitsma tulnud kährik ajas põrsastega emise metsa tagasi. Küllap sellepärast, et põssad olid veel tillukesed ja ema otsustas nende säästmiseks taganeda. Uskumatu küll, kuid kui poleks ise näinud, ega usukski.
Eesti Entsiklopeedia kirjutab nii:
Kährikkoer, ka kährik (Nyctereutes procyonoides), algselt Ida- ja Kagu-Aasia koerlane, keda on karusloomana sisse toodud paljudese maadesse. Kährikkoer on madalajalgne, väga koheva halli-pruuniseguse karvastikuga,
„nägu” ümbritseb pikkadest karvadest kohev ring, näol must mask;
tüvepikkus 50–80 cm, saba kuni 25 cm. Kehamass suvel enamasti 5–6 kg,
sügisel kuni 13 kg. Jooksuaeg on veebruaris-märtsis, mõnikord ka veel
aprillis. Tiinus
kestab umbes 60 päeva. Aastas on tal harilikult üks pesakond 6–11
pojaga. Suguküpsus saabub 9–11 kuu vanuselt. Urgu läheb tal vaja ainult
poegade ja taliuinaku
ajaks. Taliuinak on katkendlik, soojade ilmadega võib talvel ringi
hulkuda. Oma alglevilas elutseb kährikkoer segametsades, otsides toitu
peamiselt veekogude kallastel.
1934. aastal hakati kährikkoera „looduse rikastamise” eesmärgil introdutseerima omaaegse NSV Liidu
Euroopa-ossa, farmiloomana kasvatati teda juba 1929. aastast. Toidu
suhtes on kährikkoer leplikum kui teised kiskjalised farmiloomad.
Kährikkoer on uues keskkonnas
väga kohanemisvõimeline, muutes ka oma toitumisharjumisi. Paljudes
kohtades kujunes ta segatoidulisest loomast valdavalt lihatoiduliseks,
kes maast toitu otsides sööb ära nii selgrootud kui ka selgroogsed, kellest jõud üle käib. Ta tühjendab agaralt maaspesitsevate lindude pesi. Mõnel pool pannakse tema süüks kanaliste arvukuse vähenemist. Kährikkoer on üks peamisi marutaudi levitajaid.
Kaks ühe hoobiga: eileõhtuse sigadepassimise tulemus.
Tekst ja foto: Toivo Vaik
