Rebane on meil üks levinumaid väikekiskajaid. Teda võib leida kõikjalt: metsast, põldudelt, majade lähedusest, isegi linnast. Vahel tundub, et rebastel on alanud urbaniseerumisprotsess ja ta hakkabki muutuma inimese lemmikloomaks.
Muinasjuttudes on rebane kaval loom. Ent paljud, kes teda looduses vaadelnud on, seda seisukohta ei jaga. Ka mina arvan, et meil leidub palju kavalamaid ulukeid kui seda on rebane.
Juba sellepärast, et ta üks kergemini peibutatv loom. Olen kord demonstreerinud sõbrale, kuidas paarsada meetrit eemal põllul hiirejahti pidav reinuvader on hoopis minu peibutatavaks sattunud, sest olen ta endale kümnekonna meetri lähedusse meelitanud. Tõsi, seekord pääses ta kasukas auklikuks muutmisest, sest me polnud sõbraga jahil, vaid niisama ulukeid vaatlemas.
Looduses käitub ta kui ehtne kiskja. Olgu tegemist hiire, linnu või maapeal ringi silkava oravaga. Kui ette satub, läheb rebasele saagiks kõik, kellest ta jõud üle käib. Kindlalt teeb ta ära kitsetallele ja näljaga nopib maja lähedalt kaasa ka kassi.
Kui rebane on lihast küllastunud, kõlbab talle vahelduseks marju süüa. Seetõttu võib teda kohata koduaias sõstrapõõsaste lähedusest, eriti maitsevad talle just punased sõstrad.
Rebaste arvukust on viimasel ajal aidanud tõusuteele viia marutaudi vastane vaktsineerimine. Loodus aga tühja kohta ei salli ja levima on hakanud teised rebaseid kimbutavad tõved. Üsna palju on liikvel rootsuks muutunud sabaga kärntõve küüsis vaevlevaid isendeid. Jääme ootama aega, mil ka kärntõve vastast vaktsiini neile taevast alla viskama hakatakse.
Loe rebastest pikemalt:
http://et.wikipedia.org/wiki/Rebane
Uudishimu võidab hirmu...
Foto: Kristjan Teär
Tekst: Toivo Vaik
Tekst: Toivo Vaik
