Jänkupojal siin meeldis, aegajalt andis ta endast märku ja tiirutas maja ümber lusti. Arvates, et mõnest aknast teda ikka märgatakse. Mida suuremaks ta sirgus, seda innukamalt loomake õuel tiirutas. Näksis lillepeenrast roosilehti ja aitas majapidamise korrashoiul igati kaasa kui tema meelest muru sees mõni kõrs teistest kiiremini kasvas. Eriti meeldis tal varahommikuti garaaži läheduses keerutada kui pererahvas end tööle sättis. Siis võis olla täiesti kindel, et teda märgatakse.
Kuid ka jänku maailm avardub, viimasel ajal näeb teda ikka harvem ja harvem. Ent päris ära oma sünnikodu ta unustanud ei ole. Aegajalt kalpsab õuel ringi ja nuusutab ümbrust. Fotol, mille vanematel külas olnud peretütar läbi akna klõpsutas, nautis loomake parajasti viirpuuõite mõnusalt uimastavat aroomi. Foto on tehtud nädal enne jaani, seega saab eelmisi pilte vaadates võrrelda, kui palju sirgub üks jänesepoeg kuu ajaga.
Huvitav, kas see värk on ka söödav?
Foto: Merle Vaik
