Näib, et meie loodusteadlastel polegi enam midagi šaakali kui võõrliigi vastu, sest tema laushävitamine on peatatud. Seega ei või enam iga vastutulevat šaakalit maha kõmmutada, nagu me eelmisest talvest mäletame.
Vastupidi, temast loodetakse abimeest kähriku ohjamisel. Kas sellisel mõttel ka jumet on ning kas loom ise ei muutu meil hoopis nuhtluseks, seda näitab aeg.
Mäletan aegu, kui meie kirjanik Aadu Hint NSV Liidu ülemnõukogu saadikuna püüdis abistada Saaremaa põllumehi sellega, et palus Moskvalt metssigade küttimise piiramise lõpetamist, sest nende arvukus oli kaheksakümnendate alguseks igasugu mõistlikud piirid ületanud. Suure impeeriumi loodusteadlastelt sai ta aga vastuseks, et piiranguid pole vaja tühistada, sest loodus ise pidavat tasakaalu leidma.
Hint hea sõnaseadjana leidis kohe teadlaste vastusele mõnusa kommentaari: "Minu teada saab metsseale vastu ainult ninasarvik ja hoidku jumal selle eest, kui neid ka veel Saaremaale tuuakse."
Blogija isiklik seisukoht on aga selline, et hoidku Diana meid šaakalite eest, kährikutega tuleme ise toime.
Loe lisaks:
http://eestielu.delfi.ee/eesti/laanemaa/haapsalu/elu/saakal-haarab-eluruumi-ja-konkureerib-kahrikuga.d?id=69403201
