Kristel Hani hakkas jahimehest elukaaslase Arnega koos metsas jahil käima huvist looduses toimuva vastu. Edasi järgnesid osavõtud ajujahtidest, kus Kristel etendas nii fotograafi kui ka "jahikoera" rolli. Viimast samal viisil kui enamus vanemaealisi jahimehi omal ajal alustama pidid ehk siis ajust ulukeid välja ajades.
Loogilise jätkuna järgnesid jahimehe koolitus ja eksamid. Mõnda aega on Kristel juba "paberitega" täieõiguslik jahimees. Või jahinaine, kuidas keegi soovib. Ent ajujahil kartis ta algul ikkagi kütiliinis olemist ja kogus enda sõnul kogemusi. Aga kogemusi muudkui lisandus, ka julgust tuli juurde. Neile vaaladele toetudes sai Kristel eelmise aasta lõpus esimese oma käega tabatud jahisaagi.
Täpne lask õigesse kohta tagas saagi
Kristel kirjeldab oma esimese saagiga jahikäiku nii: "Oli 30. detsembri õhtu, õues oli ilus lumine ilm ja kuu säras. Sobiv, et kuulda ja näha, keda metsas liikumas.
Luure kinnitas, et
loomad külastavad aegajalt söötmiskohta, nii otsustasimegi, et lähme jahikanstlisse passima.
Kantslis istudes arutasime jahiõnne tegemisest ja huvitavatest kokkusattumustest. Märkasin liikumist ja korraga nägin siga, kes pea metsast välja pistis ja kohe uuesti tagurdades
kadus ... oh seda ärevust nüüd! Arne nägi notsu tagumist poolt
vilksamisi, järelikult on lootust, nüüd peab ainult ise kõik õigesti
tegema.
Kui ta sööma tuli, oma ülipika
kaelaga maast palukesi õngitses, olin kindel, et see on minu notsu. Just see õige, minu
esimene! Ta tundus nii suur olevat! Püssi kätte võttes ja sihtides tundsin, kuidas mu
süda peas lõi, adrenaliin möllas kogu kehas ja aeg jäi seisma. Küsisin Arnelt, et kuhu täpselt nüüd sihtida? Ta jättis selle minu
otsustada, sest teadis, et naisukesel peab tänaseks kõik endal täpselt teada olema. Kui pauk käis, nägin kuidas notsu jäi kohe maha. Lasksime loomal rahus olla veel mõnda aega ja viisime ta ära,
tänasime Dianat ja olime õnnelikud, et kõik väga hästi läks. Tõdesime, et jahiõnne peab ikka ka olema!"
Väärindatud trofee näitab, et tegu oli 3-4 aastase noorkuldiga
Fotod: Arne Saagpakk
