Riho Nook: "Mehed, kas teile ei tundu, et Kärla metsade kliima on palju kontinentaalsem kui meil seal oma jahimaadel?"
Allan Pulk: "Tahate ma räägin, kuidas ma noorpõlves ühe hundi surnuks ehmatasin."
Ülo Vevers: "Kas sina saad aru, kuidas mõni jahimees võib sellise suurepärase ja palet paitava tuulepakasega üldse koju jääda?"
Hundijaht, mille peale kulus pool päeva, tulemust ei andnud. Jahimeeste poolelt muidugi, tulemuse tegid enda jaoks hundid. Sest neile jäid ju kasukad selga. Osavalt oma jälgi segades ja metsas tiireldes õnnestus kahel hallivatimehel tagaajajate küüsist pääseda.
Ühel hetkel tuli teade, et Võhma mehed olevat ühe hundi kasuka siiski auklikus lasknud. Saime vähemalt teiste jahiõnne üle rõõmustada.
Kuna aga Metsküla meestel oli pealelõunaks koosolek planeeritud, jätsid nad meiega hüvasti ja istusid jahiõnne soovides autodesse. Meie omalt poolt soovisime neile hüva leili!
Et hundijaht oli nässu läinud, otsustasime siiski ka seaõnne ära proovida. Järgmine aju tõigi meile priske emise saagiks. Ja laskaja ei keegi muu kui eelmisel laupäeval skoori avanud Rain Mesila.
Rain: "Neli tükki oli neid, aga palju sa siis üksi ikka jõuad."
Fotod: Toivo Vaik
Uus üritus toimub kogunemisega 16. jaanuaril kell 9.30. Ega need hundid iseenesest ju meie metsadest kuhugi kao. OOTAME AKTIIVSET OSAVÕTTU!
