Eelmise loo jätkuna tuli teha viimasele ühisjahile järgneval päeval midagi sellist, mis on meie senise rõõmsalt kulgenud jahipidamisega vastuolus. Neil meestel, kes "matusetalitusel" koos volitatud veterinaararstiga tegutsesid, jääb see päev kauaks meelde.
Paraku on aga elu selline, et lõbusatele jahipäevadele lisab elu ka vastupidist. Ühene soovitus jahimeestele ja kõigile teistele, kes te metsades ringi liigute: Jälgige terasemalt, mis teie liikumisteede lähi- või ka kaugemas ümbruses toimub. Üldjuhul suunavad hukkunud loomade juurde märgatavalt intensiivsemad vareste, ronkade või merikotkaste parved, mis neil kohtadel tiirlevad. Seega, tuleb olla valmis kogema olukordi, mida järgnevatelt fotodelt näha saab.
Ei ole jahimehe poolt kütitud ...
Seekordne "saak" läheb Väike-Maarjasse ahju ...
Töö käib volitatud veterinaari Toivo Lõhmuse (pildil vasakul) valvsa pilgu all. Paremal seltsi juhatuse liige Arne Saagpakk, seljaga kaamera poole Madis Mets.
Hakka või laipa tükeldama ... Meeste tegemist vaatab pealt eelmisel sügisel Maaülikooli juures jahimeeste sanitaar- ja hügieenikoolituse läbinud Jürgen Tamm, kelle teada koolitusel laibatükeldamisese vajadusest midagi ei räägitud
Jahimehed: "Ei kujuta ette miks need riigi poolt jahimeestele eraldatud konteinerid nii väiksed on? Igatahes keskmist kasvu emis (3-4 aastat) ei mahu konteinerisse nii, et saaks luugi kinni panna. Mis siis suurtest loomadest veel rääkida!"
Fotod: Kristel Hani
Arne Saagpakk: "Kontrollitud andmed: surnuna leitud emis + kesik + 2 põrsast. Kohaks Sauvere taga karjääri teepealt ülesse Lihulinna poole, tegin ligikaudse asukoha kaardi väljavõtte ka Maa-ameti kaardilt."
