Kuna jahilugu pole veel laupäeva õhtuks saabunud, saab blogija jutustada sellest, mida ta Kõrkküla hundist juba eelnevalt teadis. Umbes kolm nädalat tagasi ühel õhtul helistas blogijale tuttav naine, kes rääkis, et tema auto tulede ees läks Kõrkkülas üle tee hunt. Samas aga pööranud uuesti teele ja läinud tuldud rada tagasi. Helistaja lisas veel, et olnud selline väike loom ja kuidagi tokerdunud kasukaga. Tema meelest ei olnud tegemist koeraga, ta olevat saanud looma päris hästi vaadelda. Siis sai see teave otsekohe antud edasi Kõrkkülas elavale Kärla seltsi esimehele Aarne Mesilale. Kõrkküla on selline küla, kus elab Kärla jahimehi ikka päris mitu. Möödus umbes nädal kui helistas taas keegi ja rääkis sarnast lugu nagu eelminegi hunti näinud inimene. Seega sai kinnitust asjaolu, et see loom tõesti sealkandis ringi liigub.
Nüüd on asi nii kaugel, et uluk on küti saagiks langenud. Loodame, et saame peagi blogi kaudu vahendada värske hundijahimehe hundijuttu.
Pühapäeval saabus blogisse ka küti enda kirja pandud lugu. Taivo Villak:
"Ega siin midagi üleloomulikku olnud. Hunti oli nähtud juba varem ja mõnel jahimehel olnud ka sihikul, kuid looma ei tabatud. Võtsin siis asja oma õlule. Metsa sai pandud sööt ja kaamera ka puu külge. Ei tulnud kaua oodata kui pildil oligi hunt. Nii mõnigi õhtu ja hommik sai istutud niisama ja lõpuks tasus ootamine end ära. Reede õhtul kella kaheksast läksin siis esimesele katsele. Püssi autost välja võttes riivas püssilukk ukseposti nii et tuli koju remontima minna. Püss korda saadud, otsustasin metsa tagasi minna. Pukis koha sisse seadnud, vaatasin ringi ja sealt ta tuli mööda kraavi äärt minu poole, liikudes vaheldumisi metsa sisse ja uuesti välja kuni sain ta ilusti kirbule. Tabasin keske selgroogu ning jäi kohe maha.
Selline oligi minu hundijaht."
