Laupäevahommik hakkas pihta nagu paljudki jahihooaja eelmised. On ju tavaline, et oodatakse hiilimisjahi tulemust. Seekord tegi esimese saagi Jürgen Tamm, kes tõi kogunemispaika kaasa hirve. Edasi jaotatati eelmiste kordade saaki ja tehti päevaplaane. Aga seekord oli peamine tähelepanu mujal, nimelt nädala jooksul oli kinnistule tekkinud midagi olulist. Seetõttu oli ka hommikune rivistus vastupidine eelmistega, nüüd seisti seljaga tee poole.
Otsi pildilt iseennast! Ega see leidmine nii oluline polegi, peaasi, et tead, et seisad sellel fotol.
Seekord andis otsida kohta, kust köiski läbi mahuks. Ülitihe võsa, põlvekõrgune vesi ja paras distants saaklooma ja tee vahel - need ongi ühisjahi kõige erilisemad päevamõnud!
Sel ajal kui kogu ülejäänud seltskond keel vesti peal hingeldas, viis asja lõpuni väsimatu Ott Lõugas üksinda. No ega pole ju aega raisata, päev niigi lühike!
Parool 210? Omad teavad, mida see tähendab. Tiit mõtleb ainult ühele asjale, millisele seinale see sarvepaar küll ära mahtuda võiks!
Fotod: Kristel Hani
Edasine jaht liikus tasapisi Sauvere suunas. Kuna jõeäärne näitas värskelt sõrgadega tallatud kallast, kust jäljerajad siirdusid rohumaale, siis otsustati kitsas metsariba läbi kammida.
Aju kulgemise ajal pani korraga mööda lagedat sood jooksu üks hirvepull, arvates, et seal ei jõua temaga mitte keegi võidu teha. Aga tühi lootus oli loomal, sest just seal ootasid teda vennad Kuusid ja nemad juba pullist võidujooksus maha ei jänud. Nagu indiaanifilmis, kus tuli käigu pealt laadida, lasta ja aina uusi padruneid hammaste vahelt püssi sisse toppida. Ja tulemus ei lasknud ennast oodata.
Ehkki sportlikus tuleandmises osalesid mõlemad vennad, otsustasid nad nii, et Tiit Kuus läks pildile kui saagi omanik ja Priit võttis fotograafi rolli. Eks nad ise tea!
Foto: Priit Kuus
Seega oli päev jõudnud sellisesse faasi, kus kaks medalilootust oli käes. Kuna aga pimedaks veel polnud läinud, otsustati looduselt lisa küsida. Aga kõik ajud pole jahi mõistes alati edukad ja vahele tuli ka tühja jooksmist. Mis ometi selle päeva jahikirge ei jahutanud ning veidi enne õhtuhämaruse saabumist otsustati teha veel üks. See andis päevale väga ilusa lõpu, sest sellest ajust küttis kaks hirve Kristiina Maria Lõoke.
Kirss tordil! Paljud meie lõpuajud just nii kaunilt ei lõpe, aga seekord juhtus.
Foto: Toivo Vaik
Aga jätkame 21.novembril kogunemisega kell 9. Loodame, et senine looduse vettpidav leping ikka töötab ning taas tuleb suurepärane jahi- ja saagipäev. Hommikune hiilimine vastavalt meie kehtestatud korrale ja veelkord meeldetuletus, et hiilimisest me põtra ei küti.
KOHTUME JAHIL!
