Kui eelmine jaht viidi läbi põrgulikus tuisus, siis seekordne oli ekstreemsuselt järgmine ehk jaht arktilises kliimas. Aga teatud liiki jahimehed ongi vist kiiksuga, jahipäeva alustati 24 miinusega.
Rivistus toimus päikesetõusul, mil tavaliselt pakane kõige karmim on. 
Apollo: "Mehed, te mõelge veel, mõelge ..."
Aga ei aidanud Apollo palved midagi, jaht läks mürinal lahti. Eks suurima vati said ajumehed, kellel tükati esines olukordi, kus rinnuni lumme vajunud kaaslast välja sikutada tuli. Ja kõige kurvem moment oli ju siis kui suure vaeva tagajärjel jooksis metsast välja mõni hirvelehm, vasikas või ka põder. Samas tundsid need end turvaliselt ja olid justkui pisut pahased, et sellise pakasega tülitati. Ajuti tundub, et ka ulukid on end jahiseadusega kurssi viinud.
Urmas: "Mis ma ütlesin! Kõige kindlam viis sooja saada on auto hange ajada ja siis seda koos välja kaevama-lükkama hakata!"
Sven teab räätsade väärtust ajus käimisel ja leiab, et see, millega Apollo hetkel tegeleb, näitab, et jahiõnn pole veel kusagile kadunud
Samal ajal rõõmustas Aivo, et näe, ongi juba soojemaks läinud, ainult -22 veel järel ...
Kui auto välja sikutatud ja võileib automootori peale sulama pandud, liikus seltskond Lennuvälja poole. Seal oskasid aga hirved ajust välja joosta karjalauda juurest, kuhu kütte ei panda! Ikka teavad! Mis siis muudkui Orikülasse, kust eelmisel korral pullid enne aju algust välja jooksid. Ja olidki vennikesed kodus ilusasti! Siinkohal tuleb ära mainida ka asjaolu, et ega meie kütid pole üksinda hullud tegijad, külas olid ka meie alalised jahisõbrad Järvamaalt.
Aegajalt juhtub, et jahimees peab oma saaki hakkama veest välja tirima. Erinevalt kalameestest, kellel pole vist kunagi olnud juhust metsas kalu õngitseda.
Enne kui tabamuse teinud kütid oma saagile pilgu said heita, tuli mõnisada meetrit jooksnud ja jõkke sumatanud saak kaldale tõmmata. Selleks pandi rakkesse külalised Rene ja Joel. Et ka nemad tunneks, et hirvejaht pole sugugi kergem töö kui jäneste küttimine. Juhendab Jürgen.
Selle hooaja punahirv nr 111. Kohustuslik norm täidetud ning õnnelikud kütid Rein Maimann ja Priit Kuus said lõpuks koos saagiga pildile.
Sellega oli 6. veebruari jahipäeva esimene osa lõpule viidud. Edasi tuli järgmine etapp, kus ootas ehitusmeeste tänamine ja sarikapärja mahavõtmine.
Nüüd läks hästi peale kuum piparmünditee, mida oli kohe mitme liitrise termosega sarikaliikudeks kohale toodud.
Korraldati kiirkoosoloek, kus otsustati, et pärja peab alla tooma seltsi liikmekandidaat Aivo Roos. Vastutasuks lubati mehele kevadisel üldkoosolekul liikmeks vastuvõtmisel tugevat toetust.
Aivol hakkas korraga kiire ja juba oli ta enne veel kui ehitajad redeli kohale tassida jõudsid, tulevase katuse harja alla jõudnud.
Käes!
Esimees Aarne Mesila korraldusel pannakse reliikviaks saanud pärjanahk hoiule ja asetatakse peale maja valmimist seinale kõigile vaatamiseks.
Selle päeva pildisaatjad olid Kristel Hani, Arne Saagpakk ja Aivo Roos
Head Jahikaaslased! Tore hooaeg oli, meil on alati mõnus koos olla! Kohustus on täidetud, osalejatel külmikud saagist pungil ja ka pered on rahul. Ent päris hooaja lõpuni on veel kolm nädalat minna. Veel on vaja küttida metssigu, ehkki nende arvukus on meil suhteliselt maas. Et hirvküttimise kohustus on miinimum, siis on võimalik ühe nädala jooksul kohustusele lisa teha. Kui on veel kedagi, kelle seinale mahuks hirvesarvepaar, siis viimane võimalus selle hankimiseks on 13. veebruar. Koguneme taas kell 9. Küttida on metssead ja hirvepullid. See on siis ka selle hooaja viimane ühisjaht.
KOHTUME JAHIL!
