Ei saa ju igavesti minna nii nagu spordis, et rekordeid aina purustatakse. Sellega seonduvalt küsitakse alatihti - milline on inimvõimete piir või kui kaugele veel minna saab? Või kui suureks saavad kasvada veel energiahindade rekordid? Kui paksuks võib minna naine, kelle mees pidevalt ökoloogiliselt puhast liha ja sellest valmistatud maitsvaid tooteid koju tassib? Või mees ise?
Sellise filosoofilise miniatuuriga võiks iseloomustada 8. jaanuari jahihommikut, mil rivistusel selgus, et sirges reas seisab 46 inimest ja 10 jahikoera. Viimaste kohta sirge rivi väljend on küll suhteliselt sümboolne, sest elevust ja sagimist oli täis kogu varajane hommikutund. Eks sellele aitas omamoodi kaasa ka Madis Mets, kes ilmutas end seltskonnale koos varahommikusest hiilimisest saadud saakloomade hirvepulli ja -lehmaga. See kõik kokku andis lootuse, et päev tuleb töine. Kella 16 paiku löödi asjad lukku tõdemusega, et jahimajas rippus 12 (loe kaksteist) punahirve.
Saagu nüüd siis väljapanekule ka teised tublid kütid, kes tegid saaki: Jürgen Tamm pull, Janis Niit 2 pulli, Jüri Mesila potensiaalne medalipull, Aarne Mesila pull, jahikülaline Mattias Kõrvemaa 2 lehma ja vasikas, Priit Kuus lehm ja vasikas. Kas see järjekord selline ka täpselt oli, ei suuda isegi blogija meenutada, ehkki arvestuse pidamine käis pidevalt. Aga järjestusel pole ka mitte mingit tähtsust. Tähtis on päev, mida võib rekordite hulka arvata!
Aga laseme saabunud piltidel enda eest jutustada ja püüame kommenteerides olukorda selgitada. Käsi saab laiutada vaid nende edukate küttide ees, kelle saagist pilt tegemata jäi.
Nii see päev algas...
Foto:Anu Kokk
Janis: Minu laskesektorisse tulid kaks pulli. Panin paugu ära ja üks kukkus. Olin veidi nõutu ja tahtsin kaaslastelt saada kinnitust, et kas võin ikka teise veel võtta? Aga viimasel hetkel jõudsin ise õige järelduseni ja sain seekord siis mõlemad korraga.Foto: Arne Saagpakk
Millalgi jõudis ka Jürgen täpse paugu teha, raadios tuli teade, et lehm maas. Mida veidi hiljem küll korrigeeriti, et tegelikult oli tabatud noor pull. Metsa taustal jäid minimaalse kasvuga sarved märkamata, seda ikka juhtub. Häda polnud midagi, sest kõik load olid veel avatud. Aga jahijuhataja Arne ei saanud rahu ja pidi ise täpselt üle piiluma, mis loom see ikka auto peale tõmmati.Foto: Toivo Vaik
Selle päeva medalilootus! Medalit ennustasid kõik, kõige heldemad, blogijaga eesotsas, pakkusid hõbedat. Aga näis, mis tuleb! Jüri enda sõnul sai talle trofeeks esimene hirvepulli sarvepaar, ehkki jahimehestaaž on tal aastakümnete pikkune ja lastud lehmi-vasikaid jätkus. Aga selline see jahiõnn just ongi!Foto: Neeme Õige
Ei teadnud Mattias sel hetkel veel, et saab päeva rekordiga hakkama. Viimase kahe saagi tegemise ajaks oli valgus juba kahvatumas.
Foto: Rain Mesila
Aarne Mesila palus oma saagi pärast jahijuhatajalt ja kolleegidelt vabandust. Sest selle sarvega saab tema arvates vaid sauna riietusruumis toimetada. Aga iga saak on tunnustamist väärt!Foto: Tiit Mägi
Nagu päev algas Madisega, nii see ka lõppes kui ta enda lahtirullitava restorani uksed lahti lõi. Abiks Kristel maksa puhastamisel ja Ott sibulalõikurina positsiooni sisse võtmas. Kokku sai sellest suurepärane jahipäeva lõpuroog.Foto: Anu Kokk
Seltsi juhatus ja blogi tänavad kõiki, kes jahiradadel käies on teistele heaks kaaslaseks olnud, on vähemalt ühe saaklooma teinud ja blogisse kasvõi ühe pildi saatnud! See kõik kokku annab selle, et me tunneme kohustust oma ülesannete täitmise eest, arvestame kaaslastega ning meie tegevus on avalikkusele igati avatud ja nähtav.
Aga kes arvab, et ei tunne veel jahiväsimust ja soovib anda endast parima metsseajahil või ka hirvevasikat sihtides, siis võib see tulla 15. jaanuaril kell 9 jahimaja juurde ja ennast proovile panna. Sel hommikul me hiilimisjahti ei tee, vaid võtame rahva kokku ja läheme metsa kõik koos!
KOHTUME JAHIL!
