Pealkiri küsimärgiga? Teoreetiliselt on ikkagi võimalus, et keegi teeb seda veel täna või homme, sest metsas ringi müttavatest entusiastidest meil juba puudu ei tule. Aga kõige tõenäolisem on siiski, et pealkiri jääb kehtima. Samas on blogi teistsuguse olukorra ilmnedes valmis oma sõnu ka sööma. Avaldame siinkohal foto, mille autoriks kirglik ja järjepidev seajahtija Arne Saagpakk.
Niisiis, esialgu jääb kehtima väide, et hooaja viimase suuruluki küttis pildil oleva metssea näol Kristel Hani. Naine, kes on meie seltsi sookaaslastest edukaim ja nii mõnestki meeskollegist peajagu üle. Sest ta viitsib lõpmatu visadusega ringi trampida neis paigus, kuhu tavaliselt naisinimesel üldse asja pole.
Aga nüüd laseme valla Kristeli enda päevamulje:
Jah, hommik oli natuke lootusetu, lund peaaegu polnud, kust jälge otsida. Kokku oli meid 6 
ning Apollo ja Bill. Hommikul hiilimisest leidsime 2 põrsa jäljed ja siis see otsus tehti, et proovime, kaotada polnud ju midagi. Niisiis, üks mees koertega metsas ja ülejäänud positsioonidel. Ja kui mõned oksakrõpsud käisid, teritusid kohe meeled, järgnes tükk tühja ootamist ... siis tuli kits ja varsti sokk ... mets tundus ikka kuidagi rahutu. Silmanurgast märkasin, et notsu, täpselt see mida meil vaja. Tuli ja nuusutas, oli viimase minutini kuuse taga peidus. Kui tal enda arvates enam muud üle ei jäänud, pistis pea välja 
, ju ma polnud siis nii hirmus kui Jürgen, kes metsas ringi kolistas . Ja nii ta siis vormistatud saigi. Ülejäänud päeva ei suutnud rohkem kärssninasid leida, olid hirved, põdrad, kitsed. Proovisime pea kõik loogilised tukad läbi. Olime üli rahul ja kuna ilm oli imeline oli see väga hästi veedetud laupäev 
. Ja kui uuel laupäeval natukenegi lund, proovime jälle. Aitäh väsimatutele ajajatele: Arne ja Jürgen!
ning Apollo ja Bill. Hommikul hiilimisest leidsime 2 põrsa jäljed ja siis see otsus tehti, et proovime, kaotada polnud ju midagi. Niisiis, üks mees koertega metsas ja ülejäänud positsioonidel. Ja kui mõned oksakrõpsud käisid, teritusid kohe meeled, järgnes tükk tühja ootamist ... siis tuli kits ja varsti sokk ... mets tundus ikka kuidagi rahutu. Silmanurgast märkasin, et notsu, täpselt see mida meil vaja. Tuli ja nuusutas, oli viimase minutini kuuse taga peidus. Kui tal enda arvates enam muud üle ei jäänud, pistis pea välja , ju ma polnud siis nii hirmus kui Jürgen, kes metsas ringi kolistas . Ja nii ta siis vormistatud saigi. Ülejäänud päeva ei suutnud rohkem kärssninasid leida, olid hirved, põdrad, kitsed. Proovisime pea kõik loogilised tukad läbi. Olime üli rahul ja kuna ilm oli imeline oli see väga hästi veedetud laupäev . Ja kui uuel laupäeval natukenegi lund, proovime jälle. Aitäh väsimatutele ajajatele: Arne ja Jürgen!HEAD JA TULEMUSRIKAST UUT JAHIHOOAEGA NUMBRIGA 2022!
