Tänane lugu tuleb sellest, kuidas meie seltsi üks jahiperekond isa-tütart Tiit ja Kerli käisid ära peaaegu maailma lõpus jahti pidamas. Ette rutates võib kohe öelda, et elamus sai neil täiuslik ning saak ja trofeed ainulaadsed. Oma jahilugu jutustas blogile Tiit, kelle pildipangast ka suur hulk kauneid fotosid siinkohal kasutamist leiab. Ehkki nende reis oli kavandatud veidi varem, mil mõlemal aastateskaalal ümmargune number ette hüppas, jäi tegu paar aastat hilisemaks neist endist mitteolenevatel põhjustel. Peamine on aga see, et kõik on nüüdseks teoks saanud.
Algas reis kodukandist läbi Tallinna, Helsingi, Doha (Katari pealinn), Johhannesburgi, Fort Elisabethi India ookeani äärde. Kogu seiklus toimus Lõuna-Aafrika Vabariigis, huvitav asjaolu oli veel see, et sai ära käia Atlandi ja India ookeani lahknevusjoonel. Reisile võib minna igaüks, ei pea jahimees olema ega omama isegi mitte relvaluba. Kogu paketi koos olme, jahisertifikaadi ja jahirelvadega organiseerib maaomanik. Maad on neil suured. Räägitakse, et lähed Aafrikasse ja lased loomi aiast. Ongi aiast, aga sealne "aia" suurus oli üle 17 tuhande hektari ehk siis veidi suurem kui Kärla jahipiirkond. Sellised aiad seal siis. Loodus on vaadetelt imeline, ükskõik, kuhu pea pöörad.
Maad on mägised, ilma kõrgete metsadeta. Metsa on rohkem all, mäestiku alad on kaetud vaid madala taimestikuga. Hommikul vara retkel olles näed mäe otsast vähemalt kolme-nelja kilomeetri kaugusele. Algul tundub kõik vaikne, korraga näed looma tulemas kusagilt mäekünka tagant. Jahikorraldaja hoolitseb ka selle eest, et hästi palju pilte ja videosid saaks tehtud. Selleks on retkel kaasas kaameramees. See kõik on nendele enda teenuse reklaamimiseks.
Aga püüame nüüd jõuda ka jahiseikluste keskele. Omamoodi rekordiga sai Tiit hakkama siis kui küttis tüügassea 502 meetri kauguselt. Muud tabamused jäid 100 ja 200 vahele. Nii suur laskemaa pidi saatja sõnul olema ka selle kandi rekord. Asi käib nii, et jahisaatja mõõdab kaugusmõõtjaga vahemaa, keerab optika vastava kauguse peale ja küti hooleks jääb teha lask. Püss ise oli kaliibriga 308. Tüügassiga õnnestus küttida ka Kerlil.
Alumisel pildil seirab Kerli tüügassea eluaset. Selliselt augus redutades peidab loom end kuuma ilma eest, mis sealkandis on suurema osa ajast 40 kraadi ringis. Kohalike sõnul olla omapärase välimusega loom olnud viimane, mis Loojal valmis sai. Veider kuju tulnud sellest, et ta olevat olnud suurest maailma loomise tööst rampväsinud ning ka enamus varuosadest ja materjalidest olnud lõpukorral.
Kuid ei jäänud kõverikud sead ainukeseks saagiks. Üha uuemaid ja uhkemaid saakloomi lisandus. Alati tuli enne küttimist tulla varakult välja, et teha luuret, kus loomad liiguvad. Kaugemalt paistvad põllumajandusmaad, valged alad on sidrunikasvandused, need on kaetud kattelooriga. Sel hommikul otsiti impalat. Usin peilimine tõi Kerlile uhke trofeelooma tabamise võimaluse. Kuid ega samas siis Tiit saanud ju tütrele ka alla jääda. Nüüd annab võrrelda, kumb uhkemad sarved sai.
Järjekordne pikk passimine ja uhke kudu on Tiidu saagiks saanud. Kudu peetakse kohalike sõnul kõige raskemini kättesaadavamaks loomaks. Teda peab ikka üsna pikalt otsima, selleks tegutses maaomanik koos mitme abilisega. Nendel on üsna omapäraselt väljakujunenud otsingu koostöö kuni lõpuks üks neist helistab, et tulge kohale, lastav kudu olemas.
Kudude puhul tehakse väga täpset valiklaskmist, sest tõu elujõulisuse eesmärgil on loomi toodud sisse Mosambiigist. Neid aga küttida ei tohi, seega tuli olla kindel, et küti ette antakse õige loom.
Kui nüüd lugejal-vaatajal on tekkinud küsimus, kuidas need piltidel saagiks saadud loomad nii ilusasti poseerida saavad, siis järgmine pilt annab selleks vastuse. Nimelt sätivad jahisaatjad looma paika ja hoiavad seda püsti ise looma taga peidus olles. Ka pühitakse-viheldakse loom enne tolmust, verest ja muust ollusest ilusasti puhtaks. Vajadusel käiakse ka märja lapige üle. Et pilt ikka tõeliselt ilus välja tuleks. Niiviisi tehakse iga suure saakuluki pildistamisel.
Kuid kui juba sealkandis olla, otsustati ka Atlandi ookeanist kalapüük ära proovida. Paadi või kaatriga merele ei mindud, vaid päris suure konksu otsa pandi söödaks tursapea ja see viidi drooni abil kaugemale vette. Kaldal siis passisid kuni liiva sisse pistetud ritv tõmblema hakkas ja edasi ootas ees pikk-pikk kerimine. Aga ka kalasaak on sellest reisist olemas, pildil poseerib Tiit enda püütud liivahaiga.
Kuna lugu enam väga pikalt ei käi, siis saab siia pandud veel mõned loodusvaated. Päikeseloojang ookeani, Kaplinn mäe otsast vaadatuna ja meremeeste kaudu tuntuks saanud Hea Lootuse Neem.
Kogu reisi kestel said nad nautida igakülgset kõrgekvaliteedilist teenindamist. Olgu tegemist olme, jahiretkede korraldamise või külastajate mistahes soovide täitmisega. Seal sai Tiidu sõnul end tunda ikka tõelise turistina. Lõpetuseks siia veel paar lõbusat pilti. Ülemisel on Tiit peatuskoha juures kõnelemas kohaliku "robotmuruniidukiga", kes pidavat ennast aegajalt unustama ja ka kõik muu, mis ahvatleb, samuti ära "niitma". Neid tegelasi liikus sealkandis üsna palju ringi. Alumisel pildil seisab Tiit platvormil, kust kogu seiklus alguse ja ka lõpu sai. Ühe jalaga India, teisega Atlandi ookeani kaldal.
Asaajamine kohapeal käis kõik inglise keeles, seda seal osati. Samas oldi kõigi maaimaasjadega kursis, Eestit näiteks teati väga hästi. Ka seda kõike, mis praegu Euroopas ja mujal toimub ning Ukrainas muidugi.
Kokku hinnati Tiidu ja Kerli saagist langenud looma kaks kuldmedali ja üks hõbemedali vääriliseks. Kõikidest saakloomadest tehakse büstid ja nii on nende peresse umbes aasta pärast oodata ühte konteinerit uhkete trofeedega. Niikaua on Tiidul aega oma jahimaja laiendamiseks.
