Mitte kunagi pole meie blogi austajad pidanud ootama uut jahilugu nii kaua kui käesolevat. Jaht ise toimus ju 10.detsembril, blogi sai aga tööle hakata alles 14.dets õhtupoolikul. Kõik, mis järgnes laupäevale, oli midagi enneolematut, mida meist paljud polnud varem kogenud. Aga meedia kõliseb sellest juba päevi ja me jätame selle jutu siiapaika.
Laupäeva hommikul oli paras möll juba lahti. Tekkis kahtlus, kas jahist üldse midagi välja tuleb. Ka jahikülalised mandrimaalt raputasid pead ja konstanteerisid, et neil ka lumi maas, kuid midagi sellist seal pole. Kuna aga jahinimekirja sai mehi-naisi kirja üle neljakümne, lisaks veel kümmekond hakkajat jahikoera, siis polnud kahtlust - JAHT TOIMUB!
Eelmisel õhtul kuuvalgel tehtud luure näitas, et hirv liigub. Ja mitte ainult pildil olevas paigas.
Foto: Arne Saagpakk
Ott Lõugas varahommikusel lumetõrje tööl. Et jahimasinatel kuhugi tulla oleks.
Olav Etverk selgitas kahtlejatele, et tema Koll läheb igalt poolt läbi ja kui vaja, võib ka teised sappa haakida.
Fotod: Kristel Hani
Järgnes selle päeva tippsündmus - jõulueelse annetuse tegemine Toidupangale. Juba kolmandat korda tellib Kärla Jahimeeste Selts ühe hirve lihast konserve, mis lähevad heategevuseks. Seekord lisas omapoolse panuse ka Linnamäe lihatööstus.
Üleandmisel tehakse ühispilt. Laual on 240 karpi, me seisame siin kõik rivis koos Toidupanga esindajatega. Loodame sellest piskust kellelegi rõõmu teha.
Foto: Arne Saagpakk
Järgnesid tavapärase hommikused protseduurid nagu iga jahipäeva algul. Ülevaade küttida olevatest ulukitest, jahiohutuse reeglid, huntloci number, raadiokanal. Lisaks veel koostöö jahikülaliste ja nende koertega ning kokkulepe, kes külalised nende paikadesse kohale viib.
Veel on võhma...
Foto: Kristel Hani
Sõit jahipaikadesse oli juba iseenesest ekstreemne. Teed olid paksult lumme mattunud, sahad polnud oma tööjärjega veel sinnakanti jõudnud. Mitmes kohas olid puud lumeraskuses teele langenud ja neistki pidi kuidagi mööda vingerdama. Kui juhtus keegi vastu sõitma, anti sellest kolonnile raadio kaudu teada.
Autoninaga lund lükates jõuti jahipaika. Sealne loodus võttis meid rahuga vastu.
Foto: Arne Saagpakk
Ajusse kippuja appikarje: kas ma pean autoaknast välja ronima?
Foto: Toivo Vaik
Heakene küll, aeg minna jahipäeva kirjeldamise juurde. Need, kes arvavad, et sellisel päeval pole üldse võimalik metsast loomi välja ajada, peavad pettuma. Kahest ajust sai saagiks üheksa hirve (4+5), uskuge või mitte! Ilmselgelt tuleb au anda tublidele jahikoertele ja nende peremeestele. Raadiojaamast kostis igasugu repliike nagu - appi, minu laikast paistavad ainult kõrvad! või minu oma asukohta saab näha ainult saba järgi, mis kerkib lumest aegajalt nagu allveelaeva periskoop!
Et üsna raske oli pidada järge, kes millal looma küttis, siis on aeg siinkohal tuua välja kõik täpsuslaskurid. Hirvelehmad-vasikad võtsid maha Arne Mesila, Jaan Veltmann, Mattias Kõrvemaa, Martin Õisma, Andero Saimre, Margus Mäeorg. Kolme hirve küttimisega sai hakkama meie üks esiküttidest Rain Mesila. Ja juhtus ka see, et Kaljo Lihulinn läks taas koju sarvepaariga. Kuidas ta seda iga kord teeb, jääb paljudele mõistatuseks.
Paneme üles tehtud pildid viljakatest küttidest. Kahjuks jäid mõned võtted tegemata, päev lihtsalt oli karm.
Aarne saak kukkus lumme nii, et peale aju lõppu andis seda üles otsida, sest isegi jäljerada oli juba jõudnud lumme kaduda. Pilt sai võetud alles pärast saagi leidmist ja lumest väljakaevamist.
Selleks ajaks kui Rain poseerima jõudis, olid tema teised saagid juba Olavi kolli kasti tiritud.
Mattiase sõnul nägi ta algul lume seest ainult liikuva hirve turja.
Kaljol on imepärane võime sattuda just sinna kohta, kust jookseb välja hirvepull.
Vaatamata pöörasele ilmale ei pääsenud me keskkonnainspektorite kontrollreidist. Kontroll oli põhjalik, alates jahirelvadest kuni jahikoerte passideni välja. Kontrollimise protseduur iseenesest oli korrektne, viisakas ja hea oli järjekordselt kinnitust saada, et meil olid kõigil asjad korras.
Ometi oli hetk, kus isegi koll abi vajas. Sileda lume varjus peitus auk.
Fotod: Toivo Vaik
Pärnumaa mees Martin oli esimest korda elus hirvejahil. Kui nii edasi läheb, siis pole enam kaugel aeg, mil ta uhke sarvepaari enda seinale sättida saab.
Foto: Kristel Hani.
Omajagu rassimist oli veel jahimajas, mil saak kõik esmatöötluse sai ja ruumid puhtaks uhuti. Osa seltskonnast sai õhtule päris hilja.
Kui Janis autoga kodumajja jõudis, olid naaberjahimaade põdrad juba metsast välja tulnud.
Foto: Janis Niit
Selline meie lumine jahipäev siis ka sai. Tunnustus siinkohal jahijuhatajale Arnele, kelle suurepärase juhtimise all raske jahipäev igati korda läks.
Kui keegi leiab endas jõudu, et paksus lumes veelkord üritada, siis koguneme 17. detsembri hommikul kell 9 Jahilossis. Kohapeal selgub, kas sellest jahipäevast ka asja saab.
KOHTUME JAHIL!
