Igal pikemalt koos töötaval seltskonnal kujunevad ajapikku välja omad traditsioonid. Aegajalt tuleb neile ka enam tähelepanu pöörata, et toredad asjad oma rõhutatuse saavutavad. Eilse jahipäevaga just nii läks ja nüüd kirjutamegi kohe need asjad lahti.
Üks viimasel aja tekkinud traditsioonidest on see kui hommikune hiilimisjaht läbi ja Jahilossi ette sõidab käru, mille peal Taivo Villaku kütitud saak. Tundub, et mees käib varahommikuti oma hirvefarmis ära, valib päeva tarbeks sobiva saaklooma, olgu selleks siis pull, lehm või vasikas, ja teeb lasu. Nii läks ka 21. oktoobri jahipäeva algul.
Seda, kus ta karjaaed asub, on kaaslased temalt igal viisil püüdnud välja pinnida. Küsimise peale vastab isegi tema jahikaaslane ja piltide autor vaid muigega.
Foto: Jüri Mesila
Edasi läks jahipäev nagu teisedki omataolised. Nimekiri valmis, rahvas rivisse, päevased käsulauad pähe selgeks, raadiojaama kanal ning hantloci kood salvestatud. Autodesse ja minekut!
Aga siis lõi taas välja järgmine vana traditsioon. Nimelt see, et kui jahis osaleb kaugemalt tulnud kellegi meie küti jahisõber, kes enda sõnul pole varem looduses ringi jooksvat hirve näinudki, peab see inimene meilt saama ühe trofee kaasa viia. Tublide külaliste austamine on üks meie ammustest traditsioonidest.
Just selle seiga tähistamiseks lükkasid ajajad metsast külalise jaoks välja kahvelkrooni kandva pulli, mille tegi täpse lasuga endale saagiks jahikülaline Markus Männik.
Foto: Tiit Mägi
Ei läinudki pikalt kui sooserval kuuldus paar pauku, seal tegutsesid Tiit Kuus ja Priit Kuus. Kuni raadiojaama saabus teade, et vennakesed on hirve maha saanud. Pilti nad endast ei teinud ja samuti jäi selgusetuks, kumma tabamus saagi jalust maha võttis. Küsimuse peale, kes autor, vastas Priit, et Tiidu töö. Tiit omakorda ajas jälle Priidu kaela. Samamoodi said kaaslased vastuse ka siis kui küsisid, et kumb siis mööda lasi? Kuna mõlemad on meil tuntud kui täpsuskütid, siis otsustas vanemate jahimeeste kogu, et küllap lasid nad oma kuulid samasse auku. Selle tõttu saigi siinkohal mõlema vennakse nimi roheliseks värvitud, sest mine võta kinni!
Võtaks nüüd ette ja kirjutaks natuke pikemalt ühest meie seltsile väga olulisest liikmest, kellel nimeks Jürgen Tamm. Mees, kes jääb oma tegemistes tihti teenimatult tahaplaanile. Elukutseline metsamees, kirglik jahimees, kes on ühisjahis väga paljudel juhtudel läinud koos Apolloga haavatud ulukit jälitama ja on natuke nihu läinud küttimise enamasti ka lõpule viinud. Ta tuleb koos koeraga välja isegi õhtuhämaruses või ööpimeduses kui kellegi üksikjahti pidades abi vaja on. Leiab looma, aitab välja tirida ja mitte keegi pole tema suust mitte mingit kobinat kuulnud. Osaleb kõikides seltsi puudutavates otsustusprotsessides ja lööb käed külge mistahes ühistes ettevõtmistes. Mees, kes kuulub meie seltsi raudvara hulka.
Järgnev lugu on just täpselt see näide, mida üks endasse ja oma võimetesse uskuv jahimees korda saata suudab. Oli nii, et ajus jäi Porka seisma samasse kohta umbes pooleks tunniks ja haukus vahetpidamata. Aparaadid näitasid, et teeb väikesi ringe ja ära ei tule. Algul arvati, et küllap piirab kährikut ja kui ta selle maha on murdnud, ju siis liigub edasi. Aga ei midagi. Natuke lähemale hiilinud jahimees nägi läbi tiheda võsa, et koeral on piiramise peal hiiglakasvu metskult! Et seda elukat võsast välja saada, tegi ta ajupaugu. Hakkasidki siis koos sealt liikuma. Käisid mitme jahimehe lähedalt mööda, aga lasta ei saanud. Kõik kinnitasid, et väga suur loom. Koer ajas kuldi lõpuks päris kaugele ja pidas siis uuesti kinni. Jürgen otsustas, et läheb järgi, jahijuhataja keelitas teisi jääma omale kohale, et teda ei segataks ja ohutus oleks tagatud. Viimaks käiski mõnusa matsuga pauk ja kõikide jahimeeste kõrvaklappi saabus teade, et loom maas.
Pildil poseerib Jürgen Tamm oma tabatud kuldiga. Kuna Porka tundis samuti suurt õnne, et just tema abil saadi kätte loom, kes oli ilmselt üle elanud nii Aafrika seakatku, koroona kui Euroopa riike laastava majanduskriisi. Mis sest, et tagumises kintsus oli juba kinnikasvanud haav varasemast kuulitabamusest, tema jäi alla vaid sellele kütile ja sellele tublile jahikoerale. Pole justkui mitte midagi mitte ühegi metssea ees häbeneda.
Siiasamasse paneme välja ka pildi kihvadest, mille kohta oskab iga tõsine jahimees oma hinnangu anda. Teadaolevalt paistab suust välja vaid 1/3 selle uhke trofee pikkusest. Ülejäänut näeb siis kui trofee väärindamine on tehtud. Ilmselgelt muutub pildil olev peale hindamist läikivaks-säravaks. Mis värvi medal tuleb, seda ütleb ekspert. Igatahes vääriline trofee väärt mehele!
Foto: Kristel Hani
Foto: Toivo Vaik
Uhke jahipäev sai lõpule. Siinkohal on tore nentida, et kõik jahipäevad on omamoodi vahvad ja eripalgelised. Kes pidevalt osaleb, see saab võrrelda. Iga jahipäev lõpeb päeva paremate hetkete meenutamise ning nalja ja naeruga jahimajas.
Uueks kogemuseks saame jahimajas kokku 28. oktoobril kell 9. Kellel soov teha varahommikul "Taivot", sest tema järgmisel korral osaleda ei saa, peab nädala sees kokku leppima Arnega.
Saagu siia lõppu üks vahva jahikaamera pilt Rainilt. Mis pildil toimub, jätame igale jahimehele endale dešifreerimiseks.
KOHTUME JAHIL!
