Nädal tõi kerge lumekatte ja see omakorda hõlbustas jahipidamist veidi. Kasvõi selles osas, et hommikune luure andis teada, kuhu ulukid oma "allkirjad" maha jätnud on. Aga muidu oli päris tavaline päev keskmise saagiga. Maha saadi ka järjekordne medalilootus. Veel märgib mainimist, et langes ka selle hooaja järjekorras 100. punahirv, ikkagi mingi juubelihõnuline number. Ja õhtuks tuli veel lisagi.
Aga hommik algas nagu varasemadki, kus jahijuhataja Aarne Mesila luges seltskonnale ette ohutussõnad, jagas ülesanded ja soovitas võimalikult pühenduda metssigade küttimisele. Päev algas küll metssea tabamisega, kuid edasine läks taas hirvejahi tähe all, sest kärsad olid suutnud end ära peita.
Päeva esimesed paugud läkitas sigade suunas Rain Mesila. Tulemuseks keskmist mõõtu kuldipunn.
Asja jätkuks oli jälgede seire ülejäänud karja siirdumispaiga väljaselgitamiseks. Rada näitas notsude minekut Viidumäe looduskaitsealale, kus küttimine keelatud. Seal tagatakse neile puutumatus ja heaolu. Nagu riigikogu liikmelegi, kes võib pealinnas rahva hulgas sportrelva paugutada, ilma, et sellele jõustruktuuride poolt mingit tõsisemat reaktsiooni järgneks. Puutumatus on puutumatus ja nii jääb! Meil ei jäänud muud üle kui sellele karjale lehvitada ja uus küttimispaik leida.
Olav Etverk täiendas oma piiksarvede kollektsiooni ja võttis hooaja 100. hirve küttimise au endale.
Mida küll see puu oma eluajal on näinud ja tundnud, et ta selliseks kujunes. Vähemalt ühes saab olla kindel: teda ei ähvarda ükski saemees, sest sealt juba sihvakat palki ei lõika ja ka küttepuu tarvis leiab iga raidur kordades lihtsama viisi oma varude täiendamiseks.
Olgu saak mis tahes järjekorranumbriga, välja tuleb ta sikutada. Traditsioon ei luba sikutamise ajal looma tabanud kütil relva enda seljas kanda ja see tuleb korraks kellegi teise hoolde usaldada.
Kuid see aju ei piirdunud ainult piigipaariga. Tõsisema trofee ehk medalilootuse omanikuks tegi end Riivo Mesila. Kroonidel 5 ja 4 ning kõikide hirvelike harudega sarvepaar. Ka mõõdud peaks medali tagama. Tubli tegu!
Ega novembripäev just pikalt kesta, aga kuna kõik tegutsesid saagi töötlemise ja välja tassimisel hoolega, otsustati siiki üks aju veel teha. Pauk käis ja saatejaam ütles, et loom sai pihta, aga jälitamiseks on koerte abi vaja. Nii viidi rajale meie tublid Apollo, Jackpot ja Smookie koos peremeestega.
Kütid jäid ootele, milline uudis raadioeetrisse ilmub.
Ei läinudki pikalt kuni viimast pauku kuulda oli. Saak käes, kuid selle väljatoomine oli paras pähkel, sest lähima kohani, kuhu autoga pääses, oli üle 700 meetri. Aga millal siis ükski saak metsa jäänud on!
Kuna pilti ei tehtud, siis saame siia panna vaid saagi teinud küttide nimed. Esimese paugu andis Gert Aavasalu ja jälitamise viis lõpule Madis Mets. Sellega oli selle päeva töö tehtud. Pilte tegid Kristel Hani, Toivo Vaik ja Madis Mets.
Nüüd järgnevad teadaanded. Järgmist ühisjahti peame 30. novembril kogunemisega kell 9. Jahti juhatab Arne Saagpakk. Lubatud varahommikune hiilimisjaht eelneva registreerimise alusel. Küttida hirved ja metssead.
Veel on teada anda, et kellel isiklikud hirvevasikate load realiseeritud, võib soovi korral neid juurde küsida.
KOHTUME JAHIL!
