14-15.detsembri jahipäevadeks oli kavandatud taas üks suurem ajamine, kuna nii metssigade kui hirvede kohustuste täitmine on alles kolmveerandi peal. Külalisi oli kutsutud nii siit- kui sealtpoolt vett. Kes koertega, kes ilma, tegijad olid kõik. Ilmad just kõige paremad polnud, laupäevane tuul ja vihmapiisad segasid omamoodi. Pühapäevaks jäi küll ainult tugev tuul, mis pisut häiris. Aga öine kerge lumesadu oli jahti igati soosiv.
Aga ega me kurda, sest keegi pole meid ju jahile sundinud. Loomulikult oli neidki, kes vaatasid hommikul aknast, võbistasid õlgu ja jätsid tulemata. Või need, kes olid hõivatud muude ülesannetega ega saanud osaleda. Kes olid tulnud, võtsid asja tõsiselt.
Valikute küsimus, sest hetkel on uuele asjaajamisele antud üleminekuperiood. Jahise programmi on täiustatud ja nüüdsest saab end ka jahinimekirja panna elektroonselt. Jahilubadega töötame paar aastat telefonis ja oleme paberload sootuks unustanud, küllap harjume ka viimaste täiendustega. Neile, kes polnud uue süsteemiga veel tutvunud, oli jäetud võimalus liita end jahti paberlikult.
Jahijuhataja Arne Saagpakk oli kõige eest hoolt kandnud. Ajukaardid olid eriti vajalikud neile, kes kohalikke olusid täpselt ei tunne. Lisaks määrati ära ka kõik laskekohad, kes kuhu ja millise nurga peale läheb. Veel hommikused ohutusnäpunäited ja jaht võis alata.
Loeme siinkohal üles kõik laupäevased tublid kütid. Metssea saagi tegemise autoriteks said Roman Uibo, Joel Potman, Eerich Suurpere, Romet Viiber ja Neeme Õige. Ja vist on juba traditsiooniks saanud see, et kui päeva jooksul vähemalt üks hirv saagiks saab, siis on selle autor tingimata Rain Mesila. Laseme nüüd kõneleda valikul piltidest, mis blogisee saabunud on.
Üsna aju algusosas käis tumeda kõlaga pauk ja peagi selgus, et Roman oli suutnud jalgelt maha võtta ühe suurima kuldi, kes meie kandis liikunud on. Looma kaaluks pakkusid mehed kusagile 150-180 kilo vahele. Jahimajas metssiga takseerides arvati, et see loom on nii eakas, et on üle elanud nii seakatku, koroona kui majanduslangused ja -tõusud ning oli juba uue tõusu ootel. Keegi ütles, et tema eluajal on Eestil olnud päris mitu presidenti, valitsustest rääkimata. Sellest saagist on kütil oodata kihvade medalit.
Sel ajal kui tirijad mehed metsas toimetasid, seisid teised supisabasse. Andres selgitas põhjanaabritele, milline jama meil siin huntidega on. Kuid õnneks ei puuduta see Saaremaad.
Ei jäänud suurt oma jahisõbrale alla ka Joeli emis. Kui on ikka täpse käe ja silmaga kütt ning igati timmis laskeriist, ei siis pääse ükski jahisaak, kes ette sattunud on.
Omadest oli üks seakõmmutaja Neeme. Pildil olev usin abiline vaatab asja üle, kas see on ikka sama karvanäss, kelle tema metsast välja ajas.
Rometi saak oli jooksnud aga naaberjahimaadele, kus samuti jahti peeti. Seal sai siis toetuda veidike nende abile, et saak ikka maha jääks. Aitäh naabritele!
Samas osutus saagi välja toomine parajaks pähkliks, sest oli keset suurt lodu nii keerulise koha peal, et abi otsiti Neeme ATV-st, kes oma tööga ka ilusasti hakkama sai.
Vaevalt oli kuulda kellegi arvamust, et huvitav, kas Rain täna looma ei lasegi kui kõmatas lask. Ei jäänud mehel puudu midagi, saagiks priske hirvevasikas.
Jahilossi jõuti alles tugevas hämarikus, kus muljetamine kestis veel tunde. Aga kuidas ikka need jahimehejutud muidu tekivad kui erinevaid nägemusi kokku liites. Ja mida aeg edasi, seda ilusamaks need lood muutuvad, sest ajal on jahimehejuttude suhtes üks hea omadus. Nimelt muudab ta seiklused järjest kaunimaks.
Esimene päev lõppes täpsest küttide tunnustamisega.
Teine päev algas taas kokkusaamise, eelmise päeva muljetamise ja uute käsulaudade kuulamisega. Et kõik oleks ohutu, sest jahil, mil metsas jookseb mitmeid jahikoeri, tuleb olla eriti tähelepanelik. Ometi oli meil sel päeval üks pisku "pardijahi" intsident, kuid ka see sai ära klaaritud. Pikemalt sellel peatuma ei hakka, asjaomased teavad niikuinii.
Sõnakas ja kordanõudev jahijuhataja Arne teist päeva alustamas. Öö oli toonud kerge lumekihi, mis oli omamoodi boonuseks eelmisele hallile päevale.
Teine päev tuli pidada veidi lühemalt, sest suur osa külalistest pidi õhtul veel koju jõudmiseks veeteed ületama. Aga siiski saadi saagiks 2 hirve ja 2 metssiga. Metssead võttis maha Asser Soomets, hirvedega said hakkama Hannes Viiber ja Pekka Martikkainen. Nii suurt külalislahkust pole meie maadel ammu nähtud, kus enamus saagist anti küttimiseks külalistele.
Asser on üks neist meie külalistest, keda me juba täitsa omaks meheks peame. Seekord sai ta kahe lastud metssea autoriks. Väiksem oli pildi tegemise ajaks juba jahekambris paigas.
Samuti kuulub meie külalistest "vanade kalade" hulka Pekka, kes on isegi meie maadele väikese krundi soetanud ja sinna ka minimõõtudes maja püsti pannud. Ja mis seal salata, temagi on mees, et kui ikka uluk tema suunas välja jookseb, saab see ka saagiks.
Nii need toredad päevad siis mööda said. Saaki oli, mis siin nuriseda. Ja muidugi see seltskond ... õhtuks on enamusel meist nabaümbrus kergelt valulik. Mitte ülerinna tõstmisest, vaid sellest naljast ja üksteise aasimiset ikka, mis neil päevil metsade vahele ja jahilossi seinte taha jäid.
Selle päeva pilte saatsid Kristel Hani, Rain Mesila, Neeme Õige, Pekka Martikkainen ja Toivo Vaik.
Üks pilt siia siiski veel. Kuna üks meie alalistest jahisõbrast ja saagitegijast Hannes ei sattunud kordagi koos oma saagiga kaamerasilma ette, siis tabasime hetke, mil ta Arnega oma muljeid jagas. Kiitis saarlaste jahipidamist taevani ja lubas kohe kohale tulla kui jahimaraton nr 3 on välja kuulutatud. Mine tea, hooajast on jupp veel ka uues aastas.
Nüüd on aeg kuulutada välja järgmine ajujahi päev. Selleks koguneme 21. detsembril Jahilossi kell 9.
NÄEME JAHIL!
