8.12.24

Põdrajaht sai lõpu.

7. detsember lasi meil rahulikult toimetada. Maha sai peetud neli ajamist, mille käigus tuli saagiks viis looma. Metssead on vist jahikalendrist aru saanud, millal jahti peetakse, neid ei olnud sel päeval mitte kusagilt võtta. Et nad olemas on, sai kogeda Toivo kui ta kütiliinil suure kuuse kõrval oma koha sisse oli võtnud ja parajasti püssi laadima asus. Õnneks või kahjuks oli sama kuuse all päevast uinakut tegemas priske kuldijurakas, kes sealt ootamatult startides paraja ehmatuse esile kutsus. Sajandik sekundit ja oligi läinud nagu torpeedo teispool teed olevasse võssa. Sündmuse toimumisest jäid vaid sõrajäljed. Aga eks peab ju õnne ka olema. Nii kütil kui ulukil. Seekord oli viimasel.

Hommikul kõik ilusasti rivis. Nii omad kui jahikülalised.


Esimese päevasaagi tegi Martin Leedo. Kuulda oli vaid kerge plaks ja seejärel teade raadioeetris.

Edasi kulges päev ilma eriliste jõnksudeta. Iga aju järel toimus saagi metsatöötlus ja seejärel väljatassimine. Arvamused, kus teha järgmine ja jälle ajusse minek. Õnn oli meie poolel ja juba järgmise hirvesaagi tegi Rain Mesila

Rain tundub tegevat enne jahipäeva tugevasti luuretööd. Teab täpselt, millisest langinurgast või metsasihilt saak välja tormab. Sinna ta passima lähebki.

Ei jäänud see pauk selle päeva viimaseks. Kohe tuli uus. Hommikune korraldus oli, et kui keegi põrdavasikat paugutab, siis tuleb kohe teada anda. Kuna lasta oli jäänud ainult üks loom ja enne uut põdralaskmist ei lubata kui pilt selge, kas pihta või mööda. Kütt ütles eetrisse, et andsin põdravasika suunas, ent maha loom ei jäänud. Aga tublide koerte käitumisest oli aimata, et tabamus õnnestus. 

Täpse käe ja silmaga mees, kes viimase põdra rajalt maha võttis, oli Erich Suurpere. Hingeabi loomale andis koeraga ajus olnud Madis Mets.

Siinkohal olekski paslik peatuda veidi Eeril, nagu meie teda kutsume. Muidu vaikne ja tasakaalukas, mõnusa huumorisoonega mees, kes möödunud suvel selja taha jätnud komveerandsajase elutähtpäeva. Igal ühisjahi hommikul on ta rivis. Nii kui sobiv uluk laskesektorisse jõuab, saab see saagiks tehtud. Ülevaate saamiseks piisab vaid mõned blogi lood tagasi keerata ja tema tehtu kokku lugeda. Vähe sellest, mees teeb igal ajupäeval ära mõned ajuskäimised koos endast põlvkonna või isegi kaks nooremate ajajatega. Vinge vanamees, see Eeri! Et tal ikka jaksu ja tervist oleks!

Aga nagu meile omane, peab vähemalt ühe saagi tegema külaline. Kuna ükski sobiv uluk külalise ette sel korral ei jooksnud, tegi eelviimasest ajust täpse tabamuse meie seltsi liikmekandidaat Ragnar Kane. Kuna ta päris oma veel pole, siis võis seda laskmist ka nii võtta. Aga sellegipoolest täname kõiki jahikülalisi, kes meil käinud ja ladusat koostööd teinud on.

Väga õige lask, sest sarvi vaadates kohe selge, et tegemist on meie keeles väljendatuna äbarikuga ehk väärarengus hirvepulliga. Aga õigel jahimehel leiavad kõik sarved oma koha trofeeseinal, sest iga kütt austab oma saaklooma.

Samal ajal kui sarvikuga toimetati, avastas keegi, et Madise autol on õhupuudus. Peremees konstanteeris fakti ja asja uurimise järel teatas, et tõepoolest on üks tagarehv pisut lossis. Kuid õnneks küll ainult altpoolt küljest, nii et asi kõige hullem polegi. Siiski peeti mõistlikuks sinna pisut rabahõngulist tuult lisada.

Edasi võeti suund Jahilossi poole ja kuna päevavalgus veel võimaldas, tehti koduteel möödaminnes veel üks väike ajamine. Seal tegi hirvevasika suunas lasu Priit Kuus ja taas viis asja lõpule Madis Mets oma Smooki abil. Tublid tegijad igati, nii mehed kui tegus koer.

Jahimajas olid ootamas vahepeal saabunud tooted meie partneritelt. Sel õhtul läksid kõik varasemates jahtides osalenud koju üsna priske noosiga.
Pilte tegid Kristel Hani, Taivo Villak, Rain Mesila, Toivo Vaik.

Olav Etverk mängis pisut numbritega ja andis blogile teada, et küttimiskohustuste täitmisest lahutab meid 29 metssiga, 40 punahirve ja 8 metskitse. Nagu pealkirigi ütleb, põtradega on asi ühelpool.

Nüüd on õige aeg välja kuulutada järgmisel nädalavahetusel ehk 14. ja 15. detsembril toimuv Jahimaraton nr 2. See kestab kaks päeva, mille vahele jääb vaid napp aeg enda turgutamiseks. Mõlemal päeval koguneme jahilossi kell 9. Neil hommikutel hiilimisjahti ei tee! Kogu korraldus ja jahi juhtimine on Arne Saagpaku õlul. Mis muud kui...

KOHTUME JAHIL!