Jaanuari lõpp tõi rahulolu majja.

Rahulolu selles mõttes, et jahihooaja töö on tehtud. Kui muude ulukitega on varem lõpetatud, siis eelmine nädalavahetus tõi metssigade küttimiskohustuse täitmise selliselt, et terve kimp põssasid sai ülegi lastud. Sama lugu on ka hirvedega, vaid neli pulli on veel puudu. Isegi kui neid keegi enam ei taba, mahub puudujääk ilusasti lubatu piiresse, sest meie kohustuse järgi võib isegi rohkem puudu jääda. Aega lisa teha on kuni 15.veebruarini. Kui leidub veel neid, keda jahiväsimus päris ära võtnud pole, siis andku aga tuld nii hirvedele kui sigadele. 

Aga nüüd jaanuari viimasest nädalalõpust, mil maha võeti 9 kärssnina ja 5 hirve.

Hirvekütid olid Arne Saagpakk, Jürgen Tamm, Bert Lepik, Jaanus Vaaderpass, Priit Kuus ja Tiit Kuus. Metssigadele said pihta Arne Saagpakk (2), Rain Mesila, Janis Niit, Madis Mets (3), Henri Viskus ja Tanel Martson. Kui keegi hakkab arvutama, siis olgu öeldud, et hirvede hulgas on ka neid, kes said tuld kahest torust. Teeme siinkohal väikese ülevaate neist küttidest, kelle tabamuse pildid blogisse jõudnud olid. 

Tarmo ja Pasi kuulavad jahijuhataja selgitusi. Mehed rassivad koertega metsas mõlemal  jahipäeval.

Avapauguga alustas laupäeva hommikul hirve pihta Arne, hiljem tuli veel kaks sigudikku.

Ka jahikülalised Roman ja Asser tundsid erilisest Saaremaa jaanuarist rõõmu jagades vahepauside ajal metsatarkusi nooremale põlvkonnale.

Kui pika veenmise peale olime Tiidu pildi tegemiseks saagikoorma juurde saanud, siis Priit oli juba järgmisele ajukohale mõtlemisega ametis.

Igas looduses viibitud päevas, olgu tegemist jahipidamise või niisama jalutamisega, leidub alati midagi huvitavat. Kristel sai pildile nii jaanuarikuu sinilille kui talvepuhkuselt pererahvast tagasiootava linnupesa.

Üksteise järel kärgatas kaks pauku. Tulemuse tegid Rain ja Janis. Mehed, kes juba tühja ei pauguta.

Kuna saagi kokkukorjamise ja metsastöötlemise juures on palju sagimist, siis jäävad ka pildistamised unarusse. Madise ja Henri saime kätte alles siis kui saak juba jahimaja juurde jõudnud oli.

Hirvekütte püüdis blogi veel jahekambri ukse vahel ja Bert siin pildile saigi. Jürgen aga jätkas kaamera eest põgenemist, siiski tabasime pildile tema hirvekütiliku naeratuse.

Aegajalt on meil saagirohkemate päevade järel kombeks valida jahikuningas ja teda autasustada vastava medaliga. Tavaliselt saab tiitli enim saaki teinud või kõige suuremate sarvede omanikuks saanud kütt. Autasu annab tavaliselt üle jahijuhataja. Aga seekord juhtus nii, et suurima saagi tegija oli jahijuhataja ise. Selle tõttu otsiti jahiseltskonnast välja kõige hallimate juustega vanamees, kes kuningale medali kaela riputaks.

Seekordne jahikuningas on Arne Saagpakk.

Mehe tunnustuseks on veel ka asjaolu, et tema juhitud jahid on alati kõrgtasemel. Kuna meil käib jahikülalisi koos koertega igast maailmanurgast, siis on aegajalt raadioeetrist kuulda ka inglise, saksa või soome keelt. Kõigi nende juhendamisega mistahes metsapadrikus saab Arne ilusasti hakkama ja nagu seekord juhtus, jõudis ta veel ka mitu saaklooma võtta. Blogi poolt tänud ja õnnitlused muidugi!

 Rohke saagi tõttu võtab vajalike dokumentide vormistamine parasjagu aega. Metsas sigadelt võetud vereproovid tuleb varustada vastavate dokumentidega. Lisaks vajalikud aktid loomade töötlejale üleandmiseks. Kokku tuli sel õhtul vormistada 23 erinevat paberit, et asjad korras oleks. Arne ja Toivo lasid neljal käel veel ka siis kui enamus jahiseltskonnast juba kodus oli.

Selle päeva pildid tegid Asser Soomets, Kristel Hani ja Toivo Vaik.

Aga jahihooaeg veel kestab. Kel huvi, võib jätkuvalt seda tööd ühiselt teha. Kavas on koguneda jahilossi 1.veebruaril kell 9.

KOHTUME JAHIL!

Olge hoiatatud! Järgnev lugu võib sisaldada häirivaid kaadreid. Vajalik võib olla vanemlik selgitus.

 Kaunis laupäeva hommik oli jahiks inspiratsiooni andev. Jahilossi juurde kogunes meie tavapärane seltskond, kuid millegipärast mindi tuppa vaid registreerimisnumbrit saama ja siis kohe õue tagasi. Justkui ei ootakski ees tunde kestev looduses mässamine.

Hommik, mis ei jäta kedagi külmaks. Selja tagant tõusmas soojendama hakkav talvepäike.

Pikka juttu ei peetud, arutati läbi vaid võimalikud ajamiste variandid ja otsustati alustada aleviku kõrvalt tankla ja jõe vaheliselt alalt. Vahepealne lumine aeg reetis ära asjaolu, et öösiti jalutavad hirved lausa aleviku serval majade vahelisel alal. 

Ei läinudki pikalt kui ajust jooksis välja väikese vahemaaga kaks hirvepulli. Raadiojaamast kostis hinnang, et kütitav on neist teine. Samas nähti ka ilusat noorlooma, mille suhtes tuli hoiatus tema küttimisest hoiduda.

Ei vedanud sel loomal. Meie keeles äbarike sarvedega pullihakatis jooksis täpse käega küttide suunas. Tabamuse tegid Janis Niit ja Peep Kuus.

Sobiva noorpulli küttis Andero Saimre. Siis veel ei teatud, et see saak osutus temale vaid käeharjutuseks. Mida siinkohal mõeldakse, selgub pisut hiljem.

Pullitegemine jätkus täie hooga. Järgmisest ajust noppis endale saunalina riputamiseks sobiva varna Ragnar Kane.

Et päev väga üksluiseks ei jääks, lõpetas pullitegemise Tiit Kuus, kes pani sellele jahile punkti lehmiku küttimisega.

Sellega oli laupäev oma saagid teinud. Päris priske tulemus suhteliselt tagasihoidlikku osalejate arvule mõeldes. Mis peamine, kõik tabamused olid täpsed, ühtki saaklooma ei pidanud haavatuna koertega jälitama. Kiitus kõigile tabamuse teinud küttidele!

Jahimajas olles tekkis mõte, et mis oleks kui teeks pühapäeval veel. Jahilised olid väge täis, sest ilmajumal lubas soodsa olustikuga jätkamist. Veidi hiljem ütles luure, et Saaremaal möllavad kusagil ka meie sagedased koeramehed-külalised, kes oleksid samuti meie jahipäevast huvitatud. Sellega oli asi otsustatud!

Neid, kes meil jahipidamisest huvitatud olid, jagus. Hommikuste rituaalide juures oli mõnus taas muljeid jagada, et kuidas kellelgi läinud on.

Pisut rahulolematust esitas blogi suhtes Hannes Viiber. Mees ei nõustunud sellega, et eelmises loos nimetasime teda jahimeheks, kes mitte kunagi ei valeta. Kogu eelmine nädal olevat ta saanud üle Eesti tuttavatelt jahimeestelt telefonikõnesid küsimusega, et mis sinuga küll juhtunud on? Aga selle ebakõla suutsime siiski ära klaarida ja jahipäev võis alata.

Nüüd siis on aeg ära selgitada eelpool olev. Eelmisel päeval käeharjutuse teinud Andero Saimre sooritas tõelise jahimehe teo ja võttis metsast endale üsna arvestatava trofee.

Peagi kõlas järgmine lask ja saagi tegi külaline Taavi Sink. Igati õige valik, mõlemapoolset kahvlit kandev tõurikkuja oli metsast eemaldatud.

Et saak ära tuua, tuli ette võtta mäkketõus.

 

Sellega oli ka teisest jahipäevast oma osa võetud. Siia lõppu aga sobiks panna Kristeli kirjeldus sellest, mis hirvejahil juhtuda võib. Kes tahab, pidagu seda lihtsalt jahimehejutuks kui soovib.

Raadiojaamast kuulsin, et otse minu suunas jookseb lastav hirv, koer järgi. Oli see vast aga kohtumine, senini silme ees suur ähkiv nägu ja pikad kõrvad. Eelnevalt olin juba püssi valmis pannud, süda tuksus pisut kiiremini, aga see, mis tuli, pole üheski jahiõpetuses kirjas. Kuuse alt tuiskas ta välja pilguga - rada vabaks - ja jooksis mulle otse kümnesse, ei jõudnud mõeldagi, kummalt poolt ta minust möödub. Suutsin siis instinktide abil eest põigata, ta läks vaid sentimeetrite kauguselt. Igaljuhul oli minu tasakaal kadunud ja kui end uuesti püsti sain, oli näha vaid võssa kaduv pepu. Sinna ju ometi ei lase ja nii ta nüüd metsas edasi toimetabki. Minul kahju ei ole, et saak tegemata jäi. Ülitore seik, millest aegade jooksul üha mõnusam jahijutt saab.

Siia lõpetuseks veel üks pilt. Sellele junnile pani Andre Pildre nimeks KASEKÄBI.

Pildistasid  Timo Jõeäär, Rain Mesila, Henri Viskus, Kristel Hani, Arne Saagpakk, Priit Kuus ja Toivo Vaik.

Olav Etverk andis teada, et meil on küttimise kohustus täidetud põdra ja metskitse osas. Põdra hooaeg lõppes juba detsembri keskel. Kuna mõlema uluki arvukus on langenud, siis me ei küti üle normi ka metskitse. Metssigu on vaja maha võtta veel 2 ja punahirve 13. Selline seis siis praegu.

Uueks jahiks kohtume 25. ja 26. jaanuaril toimuval kahepäevasel jahimaratonil. Kõik head jahikülalised on registreerunud osalema. Mõlemal hommikul kell 9.

KOHTUME JAHIL!

Jagus head seltskonda, nalja ja saaki. Toimus maraton nr 3.

Nädalavahetuse üritus läks igate pidi täkkesse. See on küll blogi subjektiivne hinnang, ent näha polnud kedagi, kes oleks millegagi rahulolematust välja näidanud. Jahikülalisi oli Virust Pärnumaani, kõik hakkajad koeramehed ja kibeda käega kütid. Rassitud sai mehemoodi, oldud hargivaheni lumes, saapad sulaveega täidetud ja autosidki uputatud. Pidev melu, mis rahuneb vaid selleks ajaks kui ajajad koertega metsas mässavad, näib lõputu. See kõik kokku ongi see, mille pärast metsarahvas sellise asjaga tegeleb. Metsarahvas selles mõttes, et nädalavahetuseks loobutakse soojast toast, telerist ja muudest mugavustest, millega inimene tavaliselt oma niruilmalisi talvepuhkepäevi veedab.

Rivi sai seekord pikk. Lootusetu, et ühele pildile mahub.

Jahijuhataja Arne sõna on seadus. Relvastatud üksuses kehtib kord.

Kõik, kes tulnud, olgu kirjas, ole sa suur või väike.

Mis siis muud kui müttama. Meile omaselt juhtus taas nii, et külalised tegid algust. Ja ei piirdunud vaid algusega. Täiesti tavaline külalispäev ongi selline, kus poole saagist või isegi rohkem võtavad just nemad.

Kohe aju algul kõlas tümtüm ja mõlemalt poolt tehtud tabamus tõi esimese saagi. Täpse käega meesteks Rait Karlis ja Sven Seiton.

Samaaegselt võttis Asser Soomets rajalt maha ka ühe põrsakese. Paistis vaevu lume seest välja, aga tabamus oli täpne.

Ei jäänud maha ka meie omad tegijad. Aarne Mesila on mees, kelle käsi ei värise. Ikka pihta ja maha. Saagiks priske kult.

Vahepeal jõudis hirvevasika rajalt maha võtta ka Priit Kuus, kuid seda me teame, et neis paigus, kus tema tegusid teeb, ei leidu mitte kedagi, kes mehest ja ta saagist pildi teeks. 

Aga - tühi püss ju pauku ei tee, ka seda teame. Oli aeg teha lõunapaus, milleks sai taas kogunetud maalinna kõrvale endisesse taluhoovi. 

Meile on teada tõsiasi, et Lihulinna maalinn on arheoloogidele seni vähest huvi pakkunud. Tähendab see ilmselt seda, et põhjalikud väljakaevamised ja uuringud on alles kusagil ootel. Ent meil on seal lõunapuhkuseks hästi mõnus paik, kuigi tahaks teada, milliseid väärtusi ta endas peidab.

Kristel teab hästi, et kuum supp ilma hapukooreta on sama nagu üks tõsine jahiline ilma igaks juhtumiks sobiva varustuseta.

Nüüd siis paar pilti neist, kes meie arvates toidulõhnade peale maalinna juurde laekusid. Aga tüli nad meile ei teinud ja selgus, et supi pärast nad kohale ei tulnud. Lihtsalt tulid ja läksid. Tore, et käisid.

Peale lõunat oli ka vaja pisut tegutseda ja mis siis ikka, Tiit Ennemuist tegigi endale sarved.

Hannes Viiber on mees, kes võib oma saaklooma nii kaua taga ajada kuni see lõpuks alla annab. Pildil olev isend sai enne saagiks langemist oma kümmekond kilomeetrit sporti teha.

Sellega tõmmati esimesele päevale joon alla. Kosumist vajasid kõik, kes oma kodus, kes külas olles, kes Saaremaa spaade mõnusid nautides.

Pühapäeva jahihommik algas olukorras, kus Kuu lõpetas öövahetuse ja Päike alustas päevast.

Puhanud ja elevil olid kõik, nii jahimehed, koerad ja teisedki jahipäevadele kaasaelajad. Viimaste hulgas oli  varahommikul voodist välja hüpanud jahimeeste tulevane põlvkond.

Blogil tekkis mõte, et räägiks paari sõnaga meie ühest ergemast külalisest ja igatpidi hakkajast jahimehest. Nimeks tal Hannes Viiber. Ta on mees, keda on alati mõnus kuulata, sest ta ei valeta mitte kunagi. Erinevalt kalameestest, kelle jutte meie saarlastena pidevalt taluma peame. Sõidab meile jõudmiseks tihti maha ilmatu pika maa, et pääseda tüütust karu- või hundijahist. Tema koerad on targad, treenitud ja tegusad. Et ta neist kogu südamest lugu peab, on näha autohaagisest, mille ta on endale spetsiaalselt soetanud Saaremaal jahil käimiseks. Hea läbivusega neliveoline, sees kõik mugavused pikaks reisiks. Et abilised ikka ennast ka kodust eemal hästi tunneksid.

Tore kaaslane, täpse käega kütt ja mees, kelle jahijuttudes ei ole ühtegi jama. Teisel pildil tema uhke ratastel jahikoerte spaa.

Teine jahipäev jäi küll pisut lühemaks, sest parafraseerides kirjanik Lutsu, peavad ka Tõukre mehed õhtuks koju jõudma. Sel päeval oli omamoodi ebaõnnegi, mille tõttu jäi metsa sarvi kasvatama üks koerte ees tiire teinud ja end puude vahelt mitmele kütile näidanud uhke hirvepull, nii hõbeda-kulla hõnguline. Aga metsapadrikusse ta jäi, sest jõudis koerad lõpuni ära väsitada.

Saagita siiski ei jäädud, hirvemullika võttis rajalt maha Rain Mesila.

Jahimeestele näitas end ka võimas põder, kes teab, et põdrajaht on seljataga. Tore on vaadelda seda meie metsade uhkust ja loodame, et ükskord jõutakse arusaamisele, et nende laskmise kohustusi järgmistel hooaegadel vähendatakse.

Selle päeva pilte saatsid blogile Asser Soomets, Hannes Viiber, Tiit Mägi, Kristel Hani, Neeme Õige ja Toivo Vaik.

Meie kohtume uuesti 18. jaanuaril kell 9. Päeval, mil Eesti Jahimeeste Selts tähistab oma 58. aastapäeva. Õnnitlused sinnapoole teele!

KOHTUME JAHIL!

Uue aasta käeharjutus osutus parajalt edukaks

Pikemat sorti pühad olid jahimeestele oma jälje jätnud. Kellele rohkem, kellele vähem. Isegi kliimamuutus oli toimunud, vesisest ja tuulisest sügisest oli kaunis koheva lumega talv kohale jõudnud. Kõik see ja ehk veel miskit oli oma mõju avaldanud, sest hommikusel rivistusel seisis vaid paarkümmend hakkajat ja mõni koer. Vähemalt kolmandik või isegi  pool tavapäeval kohal olnutest oli puudu. Aga loodame, et kõik harjuvad aastanumbriga 2025 ja sellega, et talv on. Talv, kes teab kui kauaks.

Pühad olid vägevad, tõdesid kohalolijad. Oli nalja, pulli ja parasjagu pidutsemist.

Tuli panna aju tööle, et kust ja kuhu. Läbi mõeldi jahiapaigad, kus on võimalik ajutada läbi paksu lume ja külmakaanetamata vee. Aga peale jäi arvamus, et metsloomgi vajab elamiseks kuivemaid kohti. Neid siis läbi arutama hakatigi.

Kaua te jutustate, tehke juba rutem! Mina olen hakkamist täis!

Esimene väljavalitud paik osutuski päeva kõige viljakamaks andjaks. Maha põrutati kolm hirve. Kes, millises järjestuses paugud teele panid, polegi tähtis, aga maha jäänud saak kõneles iseenda eest. Esimese saagi tegid Erich Suurpere, Neeme Õige ning kahepeale Rain Mesila ja Riivo Nael.

Neeme lõpetas eelmise jahiaasta ja oli ka uue algatajate hulgas. Taas tekkis omalaadne rekord, viiepealise karja keskelt leidis ta võimaluse maha võtta justnimelt vasikas, millele me praegu rõhku paneme. Distants küti ja looma vahel oli 300 meetrit. Tabamus sai täpne, saak jäi maha otsekohe.

Ka sellel ulukil polnud mingit võimalust, sest ta sattus läbi jooksma meie tuntud snaiprite Raini ja Riivo vahelt. Veel enne kui paugukaja raugeda jõudis, tuli raadioeetrist teade saagi langemisest.

Saaremaa talv koos päikesega on lummav. Eriti siis kui seda pikalt oodatud on.

Paksude Kandla küla metsade vahel sai lõunapausi peetud ja veidi nositud. Vanasõna ütlebki, et ega tühi kott püsti seisa. Ja nagu päeva kulg näitas, peab see täitsa paika.

Siinkohal on paras esile tõsta üht meie kaaslast, kes kohe ei tohi jahiseltskonnast puududa. Neeme kuulub meie raudvara hulka. Mees, kes saab hakkama kõigega, mis jahimaadel vaja teha on. Täpse kütina on ta meie lehel pea igakordne tegija, aga hakkaja ka soodest ATVga saaki välja tirimas, kogenud asjalike nõuannete ja tähelepanekute esitaja, seltskonnas muhe ja humoorikas sõnaseadja. Hetkel lõunapausi pidamas, kuid kohe peale seda tegi veel ühe päevasaagi.

Kui Priit hakkas oma lõunaks kaasa võetud Snikersit muu kraami hulgast välja otsima, tegi ta ühtlasi ka jahikäigul kaasas oleva varanduse aastainventuuri ära. Kokku sai loetletud kuus mütsi, kaks kaelust, polo, lõpmatu arv sokke. Paar saapaidki igaksjuhuks. Ise kommenteeris ta oma rikkalikku varalaegast nii: Kes ei tee plaane, saab hukka.

Päev lõppes veel kahe saaklooma langemisega. Iidse maalinna tagant rabaäärest tegi hirvevasika Neeme Õige. Selle väljatoomine keerulisest paigast oli omaette pähkel, kuid veelkord - millal ükski tehtud saak metsa jäänud on. Tööd kergendas maas olev lumi.

Viimane aju läks käiku koduteel Karida küla külje all sirge maantee kõrval. Seal tabas hirvemullikat põlluveerel Kristel Hani, loo viis lõpule Riivo Nael. Päev sai hea, paras käeharjutus järgmiseks nädalavahetuseks.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem! Nimelt arvas Jänes, et kütiliinil olid meeste vahed liiga suured ja nii võib saak kergesti läbi lipsata. Teine vanasõna ütleb, et kui viga näed laita, siis tule ja aita. Ja võttiski ta koha sisse kahe küti vahelisel alal.

Selle päeva pildid saabusid blogile Neeme Õige, Rain Mesila, Kristel Hani ja Tiit Mägi vahendusel.

Nüüd sellest, mis saab edasi. Nimelt on tulemas Jahimaraton nr 3, mis on kavandatud 11. ja 12. jaanuariks. Koguneme nagu ikka mõlemal hommikul kell 9. Kui mandrimehed oma huntidega enamvähem ühele poole saanud, on loota koera-abi ka sealtpoolt vett. Aeg lõplikult oma aastavahetuse pidustused unustada ja panustada eduka hooaja lõpu poole sammumisega. Selleks:

KOHTUME JAHIL!