Nädalavahetuse üritus läks igate pidi täkkesse. See on küll blogi subjektiivne hinnang, ent näha polnud kedagi, kes oleks millegagi rahulolematust välja näidanud. Jahikülalisi oli Virust Pärnumaani, kõik hakkajad koeramehed ja kibeda käega kütid. Rassitud sai mehemoodi, oldud hargivaheni lumes, saapad sulaveega täidetud ja autosidki uputatud. Pidev melu, mis rahuneb vaid selleks ajaks kui ajajad koertega metsas mässavad, näib lõputu. See kõik kokku ongi see, mille pärast metsarahvas sellise asjaga tegeleb. Metsarahvas selles mõttes, et nädalavahetuseks loobutakse soojast toast, telerist ja muudest mugavustest, millega inimene tavaliselt oma niruilmalisi talvepuhkepäevi veedab.
Rivi sai seekord pikk. Lootusetu, et ühele pildile mahub.
Jahijuhataja Arne sõna on seadus. Relvastatud üksuses kehtib kord.
Kõik, kes tulnud, olgu kirjas, ole sa suur või väike.
Mis siis muud kui müttama. Meile omaselt juhtus taas nii, et külalised tegid algust. Ja ei piirdunud vaid algusega. Täiesti tavaline külalispäev ongi selline, kus poole saagist või isegi rohkem võtavad just nemad.
Kohe aju algul kõlas tümtüm ja mõlemalt poolt tehtud tabamus tõi esimese saagi. Täpse käega meesteks Rait Karlis ja Sven Seiton.
Samaaegselt võttis Asser Soomets rajalt maha ka ühe põrsakese. Paistis vaevu lume seest välja, aga tabamus oli täpne.
Ei jäänud maha ka meie omad tegijad. Aarne Mesila on mees, kelle käsi ei värise. Ikka pihta ja maha. Saagiks priske kult.
Vahepeal jõudis hirvevasika rajalt maha võtta ka Priit Kuus, kuid seda me teame, et neis paigus, kus tema tegusid teeb, ei leidu mitte kedagi, kes mehest ja ta saagist pildi teeks.
Aga - tühi püss ju pauku ei tee, ka seda teame. Oli aeg teha lõunapaus, milleks sai taas kogunetud maalinna kõrvale endisesse taluhoovi.
Meile on teada tõsiasi, et Lihulinna maalinn on arheoloogidele seni vähest huvi pakkunud. Tähendab see ilmselt seda, et põhjalikud väljakaevamised ja uuringud on alles kusagil ootel. Ent meil on seal lõunapuhkuseks hästi mõnus paik, kuigi tahaks teada, milliseid väärtusi ta endas peidab.
Kristel
teab hästi, et kuum supp ilma hapukooreta on sama nagu üks tõsine jahiline ilma igaks juhtumiks sobiva varustuseta.
Nüüd siis paar pilti neist, kes meie arvates toidulõhnade peale maalinna juurde laekusid. Aga tüli nad meile ei teinud ja selgus, et supi pärast nad kohale ei tulnud. Lihtsalt tulid ja läksid. Tore, et käisid.
Peale lõunat oli ka vaja pisut tegutseda ja mis siis ikka, Tiit Ennemuist tegigi endale sarved.
Hannes Viiber on mees, kes võib oma saaklooma nii kaua taga ajada kuni see lõpuks alla annab. Pildil olev isend sai enne saagiks langemist oma kümmekond kilomeetrit sporti teha.
Sellega tõmmati esimesele päevale joon alla. Kosumist vajasid kõik, kes oma kodus, kes külas olles, kes Saaremaa spaade mõnusid nautides.
Pühapäeva jahihommik algas olukorras, kus Kuu lõpetas öövahetuse ja Päike alustas päevast.
Puhanud ja elevil olid kõik, nii jahimehed, koerad ja teisedki jahipäevadele kaasaelajad. Viimaste hulgas oli varahommikul voodist välja hüpanud jahimeeste tulevane põlvkond.
Blogil tekkis mõte, et räägiks paari sõnaga meie ühest ergemast külalisest ja igatpidi hakkajast jahimehest. Nimeks tal Hannes Viiber. Ta on mees, keda on alati mõnus kuulata, sest ta ei valeta mitte kunagi. Erinevalt kalameestest, kelle jutte meie saarlastena pidevalt taluma peame. Sõidab meile jõudmiseks tihti maha ilmatu pika maa, et pääseda tüütust karu- või hundijahist. Tema koerad on targad, treenitud ja tegusad. Et ta neist kogu südamest lugu peab, on näha autohaagisest, mille ta on endale spetsiaalselt soetanud Saaremaal jahil käimiseks. Hea läbivusega neliveoline, sees kõik mugavused pikaks reisiks. Et abilised ikka ennast ka kodust eemal hästi tunneksid.
Tore kaaslane, täpse käega kütt ja mees, kelle jahijuttudes ei ole ühtegi jama. Teisel pildil tema uhke ratastel jahikoerte spaa.
Teine jahipäev jäi küll pisut lühemaks, sest parafraseerides kirjanik Lutsu, peavad ka Tõukre mehed õhtuks koju jõudma. Sel päeval oli omamoodi ebaõnnegi, mille tõttu jäi metsa sarvi kasvatama üks koerte ees tiire teinud ja end puude vahelt mitmele kütile näidanud uhke hirvepull, nii hõbeda-kulla hõnguline. Aga metsapadrikusse ta jäi, sest jõudis koerad lõpuni ära väsitada.
Saagita siiski ei jäädud, hirvemullika võttis rajalt maha Rain Mesila.
Jahimeestele näitas end ka võimas põder, kes teab, et põdrajaht on seljataga. Tore on vaadelda seda meie metsade uhkust ja loodame, et ükskord jõutakse arusaamisele, et nende laskmise kohustusi järgmistel hooaegadel vähendatakse.
Selle päeva pilte saatsid blogile Asser Soomets, Hannes Viiber, Tiit Mägi, Kristel Hani, Neeme Õige ja Toivo Vaik.
Meie kohtume uuesti 18. jaanuaril kell 9. Päeval, mil Eesti Jahimeeste Selts tähistab oma 58. aastapäeva. Õnnitlused sinnapoole teele!
KOHTUME JAHIL!
